Minagi olen olnud kannataja küll petetu, küll ärakasutatu rollis. Ma olen nutnud väljakannatamatust valust, soovinud surra. Olen kannatanud aastaid, et lõpuks jõuda arusaamiseni, MIKS need asjad juhtusid. Miks naistel on valus ...
Väga paljud naised astuvad suhtesse kerjajana. Suhtesse minnakse lootuses saada turvatunnet mehelt – kelleltki, kes täidab auto kütusepaaki, toob süüa, maksab elektriarveid, vaatab veenäitu, viib auto hooldusesse, lööb ukseliistud kinni või palkab selleks ehitusmehe jne. Lisaks sellele võiks mees ka kuulata muresid, mudida õhtul teleka ees jalgu, kaisutada, pepust näpistada ja äkki isegi kord aastas lilli tuua ja õhtust sööma viia.
See on loogiline?
Seega on loogiline, et suhtesse minnakse SAAMA.
Iga asi, mida naine jagab, on antud laenuna. „Ma ju andsin talle vabadust – lubasin meestega kalal käia, ei pahandanud, kui ta õhtul hiljem tuli, pidevalt püüdsin keelt hammaste taga hoida, et mitte nähvata, seksisin isegi siis, kui ma ise väga ei viitsinud ... Ja ta ei suutnud nii vähestki teha, et ..!“. See viimane näitab, et oodati vastu.
Kõik, mis sai mehe heaks tehtud, oli antud laenuks.
Tõelises tingimusteta armastuses pole võrdlemist, kes kui palju annab ja jagab.
Ma olin suhtes, kus loeti ette, mitu kingitust mulle on tehtud, kui suur remonttöö sai viis aastat tagasi tehtud, kui palju mind autoga sinna-tänna on viidud, mitu lõunasööki toodud jne. Aga see pole armastus. See on laen. See on „mina andsin sulle need asjad ja vastutasuks ei tohi sa minuga praegu rahulolematu olla – seis olgu 50 : 50“. SEE on äritehing, mitte armastus. Ja ka naised armastavad nii.
„Aga mina andsin ... Aga mina sünnitasin lapsed ... Aga mina istusin need aastad kodus ... Aga mina, aga mina ...“
See polnud armastus, mis mehele anti, see oli laen, tingimusel midagi vastu saada.
Ja laenu annab see, kel endal on vähe.
Naised astuvad suhtesse, sest neil endal on puudu.
Meid on maast madalast kasvatatud stereotüübiga, et mees ja naine peavad saama kokku, ehitama maja, saama lapsed jne. Mees PEAB naist üleval pidama. Naine on NÕRGEM pool. Naine VAJAB kaitset. Naine VAJAB mehelikku tuge. Naisi TULEB hoida.
Ma ei ütle, et nendes hoiakutes on midagi totaalselt valet, aga nii loome kuvandi, kus naised on ära kaotanud oma väe, eneseusu, enesekindluse ja jõu. Justkui nende õnn seisneks ainult selles, kui tugev mees neile kaitset pakub.
Sellise mõtteviisiga suhtesse astudes on suhe ette hukule määratud. Suuresti seetõttu, et ka mehed on poolikud, kerjajad, kes teise pooliku käest ei saa oma tühjusele täidet. Nad lähevad otsivad järgmisi auke (nii otseses kui kaudses tähenduses), kust ajutist leevendust leida. Tagajärjeks on lõhutud perekonnad ja südamed, mis kõik vajutavad teravalt algsele haavale – ÜKSI oled sa armastuseta.
„Üksi oled sa täiuseta, poolik. Sa VAJAD kedagi, et olla õnnelik, turvatud ja hoitud.“ See on suurim vale, mis teeb miljoneid inimesi õnnetuks.
See kole vale sunnib naisi otsima turvatunnet ja jõustamist järgmiselt, järgmiselt ja järgmiselt mehelt, kes kõik, varem või hiljem, vajutavad oma saapanina hinges veritsevale haavale: „Sa ei ole armastust väärt!“
Teate ju küll neid tüüpe, kes kohe pärast suhte lõppu otsivad, endal veel pisarad kuivamata, juba uut kohtingukaaslast. See on loomulik, sest üksi olles tuleb seista silmitsi oma valu, ebamugavuse ja tõega, et oled jäänud armastuseta. Parem siis otsida juba järgmine, kes ajutiselt selle ära katab ja jätab mulje, et kõik on hästi.
Kuid see on ainult väline kiht. Selle all peitub hirm, et üksinda oled sa väärtusetu.
Kallis inimene. Väärtusetustunnet on sulle õpetanud meedia, laulud, filmid, vanemad, raamatud jne. Kõik romantilised filmid räägivad õnnest, kus mees ja naine saavad kokku. Kokkusaamiseta EI OLE õnnelikku lõppu. Kõik laulud räägivad õnnest, mis on seotud armumise ja teise inimesega. Alati on õnn seotud võitude ja armastusega.
Ja sinu vanemad õpetasid iga käratamise, käskimise, keelamise, sunduse või üleliigse vabadusega seda, et sa ei ole väärt mõistmist, sügavat kaastunnet sinu eksimustes, valedes valikutes ja halvas tujus. Kõikidel sellistel hetkedel ütlesid vanemad, õpetajad, kaaslased, et sa ei ole piisavalt hea. Sinus on hea ainult sinu naeratav olek, püüdlik pingutamine ja usinalt tehtud töö, aga mitte sinu teine pool.
Sellise vundamendi pealt üles kasvades püüad sa nüüd leida kõikvõimalikke viise, kuidas oma meelt pidevas trallis hoida, et ei peaks sellega silmitsi seisma, et sinu teine pool, tume pool pole armastust väärt.
Kui sa tunned ka valu, siis otsid lohutust söögist, koristamisest, telekast, sõbrannadele kurtmisest, terapeudiga rääkimisest, spaas käimisest, ostlemisest, mööbeldamisest, pidutsemisest, alkoholist – kõigest muust välisest.
Kallis ... Kui sa ise ei taha istuda vaikuses enda kõrval, olla täielikus kohalolus ja kaastundes sinu tujude ja valude suhtes – kes kurat veel peaks tahtma seda teha? See poolik kerjav mees?
See poolik kerjav mees vaid näitab sulle, et mitte ükski väline meelelahutus ja ajutine rõõm ei suuda täita sinu tühjustunnet. Ta näitab sulle, et selle näilise kihi all on veelgi sügavam kiht – täielik enesearmastus ilma ühegi välise karguta.
Mida rohkem valu teeb teine inimene, seda enam lükkab ta sind otsima täiust sinu enda seest. Mida raskem, vastikum, valusam suhe, seda tugevam on sundus pöördumiseks sissepoole.
Alles siis, kui su selg põrkub täielikku põhja, kus sa lebad murtult ja poolsurnult, alles seal taipad sa tõusta oma jalgadele. Kui sa pole piisavalt kannatanud, otsid sa edasi täiusetunnet teise inimese või meelelahutuse kaudu.
Ära muretse, kui sa ei suuda valusast suhtest lahti saada või armastatust üle saada. Sa pole veel piisavalt kannatanud. Ma tean, et sa tahad hõigata, kui palju VEEL siis kannatama peab?! Oo, kallis, naise süda suudab taluda palju ... Tohutult palju. Aga kui kord on kannatusi tulnud piisavalt, siis toimub ka pööre. Siis pole sul enam kaalumist, kas peaks lahkuma või jääma – sa lihtsalt tegutsed. Alles siis, kui su maja on leekides, astud sa uksest välja ega juurdle selle üle, kas oled valmis astuma või mitte.
Kuni sa ei suuda veel astuda, kannata. Kannata teadlikult. Tea, et sa ei oska praegu teisiti, sa ei suuda. Võta oma tunded oma hoolde, nagu armastav ema. Su kannatus ja suutmatus on nagu väikese lapse jonn. Sa ju tead, et ta ei oska praegu teisiti, sest ta on lihtsalt väike laps. Ja sinu kannatus ja valu on nagu väike laps – sa ju ei oska teisiti kui valu tundes.
Lepi sellega, et sa ei oska täna teha muud kui nutta ja südant valutada. Ole see armastaja iseenda jaoks. Ole see, mida sa ootad neilt meestelt. Ole see, kes istub diivanil su kõrval, paneb käe su põlvele ja ütleb: „Sa võid nutta, sest ma tean, et sa ei oska täna teisiti. Nii on hästi, kallis. Sa võid olla kurb.“ „Ma olen tõesti kurb täna ja mul on nii neetult valus. Ja mul võib olla valus, sest minuga on oldud ülekohtune. Mis siis, et minu sees on see haav, aga minuga käituti ebaõiglaselt ja mul on õigus nutta. Ja ma olen vihane! Ma olen nii vihane ja mul on õigus vihane olla. Ja ma kardan ... Ja mul on õigus karta, sest ma ei tea, kuidas ma hakkama saan.“ Luba endal tunda kõike, mida tunned, emalikult märgates ja kohal olles.
Alles siis, kui lood tasapisi kontakti oma tunnete ja lubamistega, hakkad ära kaotama seda kerjajat enda sees. See kerjaja, kes ootab kogu aeg mõistmist ja turvatunnet teistelt. Sa ei saa enam oodata seda teistelt, sest sa oled seda pakkunud iseendale.
Siis kaob ära ootus, et keegi peaks tulema. Rahu ja turvatunne on juba olemas. Aga kui siiski keegi ka tuleb, ei saa see olla enam teine samasugune kerjaja, sest sa ei vaja enam õppetundi. Sa ei vaja enam peeglit omale kaaslaseks. Ja kui ka kedagi ei tule, siis see ei muuda püsivat täiust sinus endas.
Kui kannatad, siis oled muutumises, eneseväestamise teel. Ja see on ilus.
See vägi tuleb tasapisi ... ja siis on sinus armastust veelgi enam.
Tekst: Pamela Maran
Comments