Kuna mu enda elu on nii draamadeta, et mul ei õnnestu kuidagi enda ja lähikondlaste psühholoogiat uurida, võtsin taas ette reality-showd, et vaatlemist harjutada (siinkohal ka üleskutse, et võite mulle kirja saata oma probleemiga ja mida olete selle lahendamiseks teinud, et siis seda case-studyna järgmistes lugudes kasutada).
Niisiis. Sattusin vaatama ohtralt draamasid, aga vaatluse alla võtan ühe naise, kelles end ehk teisedki ära tunnevad.
Naine hakkas arendama suhet tundliku ja hoolitseva noormehega, aga naise probleemiks olid pidevad tujuhood, mis tal peal käisid. Ta võis kergesti solvuda või meenutada taaka, mis tal kaelas oli, ning tundide kaupa mossitada või suisa nutta oma raskuste pärast. Alguses proovis noormees end väga tõestada ja kuigi ta oli hoogudest segaduses, jäi ta naise kõrvale, samas kui naise käitumine teda pigem eemale ajas. Mõne aja pärast naine sulas, paarike kallistas ja kõik oli taas hästi. Kui aga suhe edasi kulges, hakkas noormees naise tujudest väsima, ta hakkas tujuhoogude ajal minema kõndima või vaidlema ja võitlema, kuni viimaks siis naine jälle mehe embusesse maandus.
Kui sa oled see naine või mees, kes elab sellise naisega, siis siin on mitu kohta, kuidas sellist olukorda edasi arendada, aga kõige olulisem on arendada mõistmist, MIKS sellised asjad üldse juhtuvad.
Kui naine haavub, siis enamasti on põhjuseks see, et on puudutatud valusat kohta, mis on veritsema löödud väga ammu. See, kes oli haavaja NÜÜD peab mõistma, et solvumine on olukord, kus on võimalus parandada naise valukohta, kuid see ei ole koht, kus peaks toimuma haavaja kohtumõistmine. Fookus on sellel, kel on valus.
Naise solvumise taga on alati hirmud nagu:
„Ma pole piisavalt hea tema jaoks."
"Ta ei armasta mind täielikult. Ta tahab midagi muud, aga mitte mind."
"Ma kardan, et ta on must tüdinenud ja ta jätab mind.“ jne.
Valus olukord äratab üles hirmud, ebapiisavustunded, ning naine sulgub. Alateadlikult proovib ta äratada mehes läbi manipulatsiooni (mitte tahtlik, vaid alateadlik!), et „ma olen nõrk, ma olen haavatud, palun aita mind“. Teine taktika on kurnamismeetod, kus läbi kurbuse, kurtmise ja nutmise püüab naine äratada mehes päästjat.
Oluline on meeles pidada, et need mehhanismid võivad ärgata ka siis, kui mees pole põhjust haavumiseks andnudki. Hormonaalsed muudatused, aga ka päeva jooksul mujal kogetud valupunkte puudutanud kogemused, võivad tuua naise meeleolu haprusesse, kus ta hakkab otsima ühendustunnet läbi mehe. Mida vähem teadlikum on naine oma meeles kerkivatest tundmustest, seda lihtsamalt langeb süü ebaolulistele faktoritele. Ja vahel võivad tõepoolest olla haavumisel otsitud põhjused, sest naine ei näe, kuidas ta meel püüdis leida süüdlast, kui küsimus oli väga peentes alateadlikes päästikutes, mida ta päeva jooksul isegi ei tajunud.
Kolmandaks võib naine ka tekitada teravaid olukordi, kui talle on selline muster lapsepõlvekodust kaasa antud. Kui vanemad kaklevad pidevalt ning eriti, kui kaklustele järgnevad südamlikud leppimised, õpib laps armastuse mudelit, kus soojuse pälvimiseks on VAJA konflikti. Taaskord rõhutan, et see on alateadlik mehhanism, mis meisse kodeerub ning kui me laseme alateadvusel juhtida, siis me isegi ei teadvusta, kust see kõik pärineb.
See mehhanism tähendab seda, et kui naine on turvalises, stabiilses suhtes, hakkab ta tundma rahutust, sest see ei ole armastuse mudel, mida ta on õppinud. Tema õppis, et armastus, peresuhe tähendab konflikte, aga järsku neid enam pole. See kõik on ebamugav ja võõras ning meel hakkab alateadlikult looma konflikti, et sa tunneksid end taas turvalisena. „Ahaa, tüli, karjumine, leppimine – nii see armastus peab ikka käima, nagu ta alati on käinud!“ Turvaline suhe võib olla alateadvusele väga segadust tekitav seisund.
Vahet ei ole, mis on naise haavumise, jauramise baas – oluline on see, et konfliktolukord on kas paranemise koht või see, mis valu jääb edasi kandma.
Kui naine on solvunud, on ainus, mida ta vajab kinnitus, et ta on endiselt armastatud ja hoitud. Mehe ülesanne on jääda kõrvale, jääda toetama ja olla tunnistajaks naise sees ärganud (ja seal juba aastaid kükitavale) valule. „Ma näen, et sa kannatad ja ma olen siin.“
Mees peab mõistma, et kui ta hakkab end õigustama, põhjendama, selgitama – ta vaid lükkab valu ehk osakest naisest ära. Selle asemel, et tunnistada naise valu, hakkab mees otsima oma valu tunnistamist, kuigi teema polnud algusest peale mehes, vaid naises. „Aga sa oled praegu ülekohtune. Ma tegelikult ei öelnud midagi halvasti. Ma tegin ainult nalja. Sa oled liiga tundlik.“ jne ütleb naisele, et sul ei ole õigus valu tunda. Ning see sama valukoht jääb naisele edasi tukslema, et uuesti ja uuesti pinnale kerkida.
Tugev mees saab aru, et küsimus ei ole selles, mida ta valesti tegi, vaid selles, mis naise sees toimub. Ning temas on kas tugevust toetada naise haavade paranemist, või ta toob jonnakalt fookuse enda õigustamisele.
Selle reality-show mehes oli tugevust kuni teatud maani ja see piir läheb sealt, kus naine loobub omapoolsest vastutusest.
Kui naine jääb meest kurnama, nägemata oma rolli haavade paranemisel, ei pea ka tugevamad mehed vastu.
Kui naine leiab, et kõik probleemid lasuvad mehes, jääb ta ohvrirolli, kus ta toitub mehe päästmisenergiast. Ja ta imeb mehe armastusest tühjaks. Ning siis on mehel igati õigus lahkuda.
Kuidas saab naine vastutust võtta? Hakata märkama oma meeleolusid ja päästikuid, mis tujuhoo vallandavad. Õppida kommunikeerima rahulikul ajal, mis teeb valu. Õppida märkama, kuidas tujuhoogu leevendada. Õppida jagama mehele, kuidas end valusal hetkel aidata. Näiteks:
„Mulle on hästi oluline, et sa tüli ajal minema ei kõnniks. Isegi siis, kui ma ütlen, et mine ära, siis tegelikult oleks mul vaja, et sa tuleksid ja kallistaksid mind, kuni mu tõrksus läheb ära ja ma luban – ta läheb ära.“
„Mulle on oluline, et sa tüli ajal ütleksid mulle korduvalt: „Ma olen siin. Ma olen sinuga, ma ei lähe.“
„Mulle on oluline, et sa ei põhjendaks, miks sa mulle midagi ütlesid või miks sa nii tegid. Ma tahan ainult seda kuulda, et sul on kahju ja sa toetad mind. Me saame rääkida sinu põhjendustest siis, kui ma ei ole enam ärev.“
Teadlikkus on vastutus. Teadlikkus peaks arenema nii kaugele, et suudad tujuhoo laine tekkimisel juba väljendada oma ärevust, enne kui see eskaleerub.
Ja vastutus on ka mehe tunnete valideerimine. „Ma tean, et sul oli selles olukorras raske ja ka mina põhjustasin sulle kannatusi, ning mul on väga kahju. Ma ei osanud teisiti. Ma olen nüüd rahunenud – mida ma saaksin teha, et sul oleks parem?“
Vastutus on arusaam, et lõpuks on mees vahend paranemiseks, aga mitte see, kes peakski päästma ja mitte see, kes on algallikas.
Valem kokkuvõttes – märkamine, teadlikkus, avatus, lubamine, aktsepteerimine, paigalejäämine, toetamine, tunnistamine.
Kahjuks sellel paaril puudus see valem ja juhtub see, mis ikka. Mees väsis tõestamast ja naise valu muutus seda suuremaks, kuni ta läks ja otsis uue päästja.
Soovin, et naistel oleks teadlikkust oma laineid märgata ja väljendada, mis neil vaja on, ning meestel tugevust neis tormides tugevaks jääda. Ilusat kooskasvamist!
Comentarios