Naine – täius igas mõõtmes

Mees on tasakaal ja keskpaik, aga naine on kõik elu äärmused.

Naine võib armastada leegitsevas kires, siduda haavad, hellitada poole ööni, ohata ekstaasis hommikuni. Ja ta võib olla jääkülm tundetu tükk, kalk ja tasane. Neis mõlemas on täius.

Naine võib naerda, pisarad silmis, pea kuklas, lõuad laiali, lõkerdada ja lagistada hingetuks. Ja ta võib nutta nuuksudes, oiates, valust rinda muljudes. Neis mõlemas on täius.

Naine võib lüüa end õide, värvida näo, pugeda liibuvasse kleiti, teha soengu ja hõljuda kontsadel kui udu üle saali. Ja ta võib istuda kodus vanades dressides, ketšupiplekid särgil, keel mustikaist sinine, ja röhitseda südamest. Neis mõlemas on täius.

Naine võib luua uue elu oma üsas ja lõhkuda sidemeid südames. Neis mõlemas on täius.

Naine võib armastada, vihata, särada, tuhmuda, naerda, nutta, rõõmustada, kurvastada, olla hooleta või suurimas mures. Naine puudutab kõiki elu kaugemaid ja lähemaid piire, ta puudutab põrgut ja puudutab taevast, läheb ja ei lähe, tahab ja ei taha, mõtleb ja ei mõtle.

Naine ulatub igasse mõõtmesse. Ta ei lepi tasakaalu ja keskteega, vaid julgeb olla kõik.

Selles seisabki naise täius.

Kui ta ise vaid teaks, et täius on igas mõõtmes ... Kui ta ise kord aru saab, et kõike puudutades ületab ta Elu piiratust. Kui ta ise kord aru saab, et kõike puudutades sünnibki täius, mitte vantsides piiratud keskteel, end alla surudes ja raamidesse litsudes ...

Kui ta kord oma täiusest aru saab, kes siis suudaks teda murda?

Tekst: Pamela Maran