Oh, see ilus kingiaeg, ootusaeg, kinkides pettumise aeg ...
Pakkisin täna kingitusi ja mulle meenus, mida mu endine abikaasa ütles, vist umbes 12 aastat tagasi: „Sa ju ei lase endale üllatusi teha!“
Nüüd sain ma aru, mis selle sügavam tähendus oli – „Sa ei lase end armastada!“
Olin oma sünnipäeva üllatuspeoplaani läbi näinud ja kehitasin õlgu: „Ise te olete kehvad üllatuste meisterdajad!“ Alles täna sain aru, et tõesti, ma ju ei lasknudki üllatusi teha.
Üks osav kontrollifriik, kes on oma südame peitnud müüri taha sildiga „ma tean ise kõige paremini“, teab väga hästi, millise näoga tuleb ringi käia, et keegi salaplaani ei aimaks ... Teab väga hästi, milliseid sööke lauale panna, millist muusikat valida, millised õhupallid ritta panna ja milliseid kinke jagada, et kõik oleks kõige paremini ... et kõik oleks nii, et süda pettumuse pärast haiget ei saaks.
Mõistsin kinke pakkides, kuidas minus oli pisukest ärevust, kas see või too ikka saajale meeldib ... sest mu sõber oli otse välja öelnud: „No milleks on vaja igasugu sitta kinkida?!“... „Igasugu sitt“ = mind ei armastata nii, nagu mina sellele standardid olen seadnud.
Me ootame, et meid armastataks ideaalselt, meie nägemuse järgi ... sest meie ideaali järgi armastades ei saa meile haiget teha.
Aga inimesed ei armasta meie, vaid oma ideaali järgi. Nad armastavad nii hästi, kui nad oskavad ... Nende armastus võib olla sokipaar, et me jalad ei külmetaks ... või küünal, mille lõhn meenutab nende lähedust ... või armastusromaan, sest nad tahavad meid viia fantaasiamaailma ... või pann, sest me oskame hästi süüa teha ... või tuhaimur, et me ei peaks kaminat puhastades käsi määrima.
Kuid me kõrvutame teise armastust enda omaga ja pööritame silmi: „No kust tuleb idee kinkida SOKID?!“
Oleme liigselt klammerdunud ideesse, et kingitus väljendab armastust, ja kui kingitus ei vasta ideaalile, siis ilmselgelt meie sisemaailma ja soove tegelikult ei teata. „Mind ei osata armastada!“
Nagu armastus on nähtamatu tunne, on kingituse tegelik väärtus tähelepanu, aeg ja soov, mis materiaalsuse taga peitub. Ainsana loeb see, et sulle on mõeldud, sulle on end pühendatud.
Kui sa tahad materiaalsuse üle õnne tunda, siis osta endale ise kingitus. Kui sa aga tegelikult väärtustad lähedase inimese armastust, siis ole tänulik selle eest, mida iganes sulle kingitakse. Isegi siis, kui see on sitt ... isegi siis, kui see jääb tolmu koguma ... isegi siis, kui see sulle ei meeldi ... isegi siis, kui see on ebakvaliteetne ja odav ... isegi siis, kui sul seda vaja pole .... Lihtsalt luba end armastada nii, nagu teine inimene sind oskab armastada.
Asjad kuluvad, tuhmuvad ja kaovad nagunii. Kõik materiaalne on su elu lõpuks üks hunnik plastikut või metalli prügimäel. Aga sinu tänutunne ja armastus jäävad ... Sinu armastus, mis voolab ka siis, kui teise armastus sinu ideaalile ei vasta. Armastus, mis lubab teistel eksida ja nende moodi armastada. See luba ennast armastada.
See jääb ... see jääb ainsana ... Ja see on suurim kingitus üldse.
Tekst: Pamela Maran
Comments