Mis on ego?

Eile sõitsime tööasjus endise abikaasaga õhtu otsa ringi ja jõudsime temaga ohtliku teemani.

„Ma olen ainulaadne,“ ütlesin talle.

Ta pööritas silmi ja viskas käega. „Ära nüüd ära tõuse!“

„Ma räägin, kuidas ma mõtlen. Miks sa silmi pööritad?“

„Keegi peab sind ka maa peale tooma!“ ütles ta.

„Miks?“ pärisin vastu.

„Mida sa küsid nii lolle küsimusi?“ muutus ta rahutuks.

„Ma tahan päriselt teada, mida sa mõtled.“

„Kui hakkad endast väga hästi arvama, siis varem või hiljem sa kukud ja saad haiget,“ ütles ta.

„Ja mis siis on, kui ma haiget saan?“ küsisin edasi.

„Ma ei taha, et sa haiget saad. Ma hoolin,“ vastas ta.

„Seega ... kui mina saan haiget, siis sina tunned end seetõttu halvasti.“

„Jah.“

„Ahhaa! Nüüd me jõudsimegi tuumani!“ rõõmustasin ma käsi kokku lüües. „Seega oled siht SINA, mitte mina. Sa pööritad silmi ja „tood mind maa peale“, sest sa ise ei taha end pärast halvasti tunda.“

„Ei, see ei ole ainult MINA, vaid sina ka.“

„Aga lõppeesmärk oled SINA. Kui tipp oleks mina ja sa jagaksid puhast armastust, siis sa istuksid mu kõrval, lubaksid mul end taevani kiita ja oleksid kohalolus, armastuses. Siis sa ei pööritaks silmi ega mõistaks hukka. KUI ma ära tõusen, KUI ma kukun – see on vaid hüpoteetiline –, siis puhta armastuse korral oleksid sa endiselt mu kõrval, hinnanguid jagamata, ütlemata „ma ütlesin ju“, sõnadeta. Nii kaua, kuni siht oled SINA ja sinu hirmud, tekivad hinnangud – „maa peale toomised“. See on egoga hoolimine.“

„MIS EGOGA? Ma ei ole ego!“

Ja nii jõudsime suurima väärarusaamani, mis suuremal osal inimestest egost on.

Ego ei võrdu egoism. Lase sel endasse imbuda. Ego EI VÕRDU egoism.

Ego on kuvand, mis sul iseendast on. Ego on kõik hinnangud, arvamused iseendast. Ego on sildid – naine, keskealine, töötu, üksikvanem, elus palju üle elanud, lahutatu, madala sissetulekuga, raske iseloomuga, ennast täis jne jne jne.

Kõik, mis on seotud sõnalise poolega iseendast, on see paks nahk nimega ego. Mida rohkem on sul kontseptsioone iseendast, seda enam oled klammerdunud sellesse kujutluspilti. Seetõttu kipumegi ütlema näiteks „see riivas tema ego“ või „ta on haavatud egoga“. Kui KÕIK, mida me endast arvame, on need sõnad, siis igaüks, kes tuleb meilt neid sõnu ära kiskuma, on oht meie eksistentsile. Seetõttu tekib ka väga kergesti haavumine, vastu vaidlemine, võitlemine oma ellujäämise eest. Arvame, et ego surmaga sureme ka meie, sest meil polegi muud peale selle kontseptsiooni. Seepärast kardame ka surma. Kui kaob keha (üks ego osa), siis kaome ka meie!

Enamasti armastame läbi ego. Oleme teise vastu head läbi oma ego. „Kui ma teen talle head, toon talle lilli, teen kingituse, ütlen komplimendi, siis panen ta end hästi tundma. Kui ta on õnnelik, siis olen ka MINA õnnelik.“

Ego kaudu armastades oled siht alati sina.

„Ma toon sind maa peale, et sa haiget ei saaks, sest ma hoolin ega taha, et sa haiget saaks.“ Siht oled siin sina, mitte see, kes võib haiget saada.

Teine väärarusaam on see, et läbi ego armastades, tegutsedes, elades elame justkui vales ja egost peaks lahti saama.

Kui guugeldada artikleid ego kohta, leidub kirjutisi, kus räägivad „spirituaalsed“ õpetajad ikka ego riuklikkusest ja näiteks sellest, kuidas ego „lahustada“.

Kuna kõrvutame ego egoismiga, on see vaene ego saanud endale riivatu kuvandi.

Ego ei ole halb. Meil on ego vaja, et tavaelus toimetada. Ego on tööriist, vahend.

Jah, on võimalik oma ego läbi näha. On võimalik näha, et jah, ma armastan selle pärast, et siht olen MINA. Jah, ma teen mingeid asju, sest MINA tahan. Ma saan aru, et ärritun, sest keegi on kõigutanud minu kuvandit minust endast. Niimoodi ego märgates hakkab egost saama vahend, mida me kasutame, mitte see ei kasuta meid. Jõuame teadmiseni, et oleme tegelikult midagi enamat, midagi kõikumatut, midagi sügavamat ja suuremat kui ükski silt.

Kuid on võimalik elada ego tasandil, seda mitte kunagi märgates ja alati kannatama jäädes, sest ego tasandil elamine paraku toob kannatusi. Mis ei tähenda, et kannatused iseenesest on halvad või selline eluviis on halb.

Kui ma olin selle oma endisele abikaasale ära rääkinud, siis ilmselt oli tal minuga vaidlemisest juba kõrini. Kuid ma tahtsin veel rääkida, sest ma polnud ammu kellegagi neil teemadel rääkinud.

„Ja isegi siis, kui ma tõusen ära ... isegi siis, kui ma kukun ... isegi siis, kui ma haiget saan ja olen viimseni poris... See on minu teekond, minu kogemus ja seetõttu, et MINA valisin selle, alates hetkest, kui ma ütlesin, et olen ainulaadne. Ma tegin need valikud ja valisin ka valu. Ja mis on selles halba, et ma tunnen valu? See on ainult mõistus, ego, mis ütleb, et see kogemus on hea, sest tekitab mõnutunde, kuid see kogemus on halb, sest tekitab valu. Hinge tasandil pole vahet, millise neuroloogilise reaktsiooniga on tulemus. Hing tahab kogeda KÕIKE. K-Õ-I-K-E. Maksimaalselt, igat tunnetespektri värvi, igat aistingut, igat kogemust, ilu, rõõmu, valu, tülgastust. Hinge jaoks pole vahet. Ainult meie mõistus ütleb, et selle ma võtan vastu, aga seda pole mul vaja. Võta mõistus vahelt ära ja kõigest saab kogemus ... Kogemus ... Ja nii saabki elust TÄIUS tema igas mõõtmes. Tõelises armastuses oleme igal sellisel hetkel enda või teise teekonna jälgijad ja toetajad. Sõnadeta, silmi pööritamata.“

Austatud vanamees vaatas kaugustesse ega julgenud enam midagi öelda, äkki see loeng ei lõppegi ära. Aga võibolla otsustas ta tol hetkel armastada mind hoopis ilma egota – sügavas sõnadeta kohalolus.

Tekst: Pamela Maran