Kogen iga mõne aasta tagant depressiooniperioode, mida olen neid ka siin kajastanud. Mõnes mõttes on depressioon saanud mulle sõbraks, kuigi mul läheb alati väga kaua aega, et teda ära tunda.
Sõber on ta mulle seetõttu, et näen depressiooni kui vana olemisviisi purustajat, millest koorub alati mingi teistsugune versioon minust. Depressioon kui kõige senise kadumine, hukk, suremine, mis on ängistav, segadust tekitav lõputu pimedus, kus kõik hea on kaotanud tähenduse. Ja samas on see kõik vajalik selleks, et saaksin luua uusi tähendusi, uut maailmavaadet ja mõtlemist.