Mul pole olnud just palju suhteid, aga see-eest on senised olnud parimad ja kõige õpetlikumad sündmused mu elus. Neis on olnud ka tohutult valu, mõnel puhul kannatusi nagu Jeesusel Kolgata teekonnal, aga need on kokkuvõttes juhatanud mu sinna, kuhu ma ilma nende armsate inimesteta poleks kunagi jõudnud. Ilma valusate õppetundideta poleks ma jõudnud enesearmastuseni.
Mida rohkem valu ma suhtes tunda sain, seda rohkem hakkas kiirgama mu teadvusse taipamist, et teine inimene ei saagi olla õnne ja täiuse tooja. Kuid teekond taipamiseni oli käänuline. Süütunne saatis süüdistamist. Kui teine mossitas ja oli tõre ning ma küsisin, milles on probleem, siis oli süü minul, et ma probleemi näen. Järgnes süütunne – tõesti on minu süü, sest ma ju olen teadlik, et kõik, mida ma tunnen, algab minust enesest. Omakorda kuhjus ka viha: kuidas teine kunagi endal süüd ei näe, kui mina olen süütunnet täis. Ja vihast sündis taas süütunne: kuidas ma võin viha tunda! Minu teadlikkus sünnitas kohati pimedust, sest mu valgus oli suunatud valesse kohta – ainuüksi minu vastutusele.
Teine inimene oli suur viit punktile, mille ma täiesti tähelepanuta jätsin. Olin niivõrd puntras süüdistamisest, süüst, vihast ja teadlikkusest neist. Nii jäi valgustamata see, mis kõige selle alla jäi – puudulik enesearmastus ja USK oma jõusse.
Inimese kõrval, kes ei kanna sind kätel, ei tee sulle midagi ette-taha ära, vahel isegi su olemasolu üldse unustades, oled sunnitud asuma teele iseseisvuma või jääma pimedusse teise süüdistamisest. Teine näitab teed, sina valid tee. Paljud naised valivad kannataja-tee, sest nad suudavad taluda tohutult valu ja kardavad, et ilma selle valuta ootab neid ees suurem valu. Sest puudub teadmine, et nad üksi on piisavad.
Kui kannatusi on kuhjunud piisavalt palju, siis saab pimedas öös sündida teadmine, et on aeg midagi ISE ette võtta.
Tasapisi hakkasin ka mina taas oma jõudu leidma. Nägin, et olin võimeline üles leidma auto klaasipesuvedeliku paagi. Suutsin leida maalrid ja lasta toa üle värvida. Aastaid kirutud „ajutine mööbel“ sai välja vahetatud. Vanad kahvlid ja noad, mis igaüks eri komplektist, said asendatud uute ja ilusatega. Need on vaid pisikesed detailid kogu sellest kuhilast, kus ma ootasin, et keegi aitaks, toetaks, kaasa mõtleks. Asjadest, mille kohta arvasin, et keegi teine PEAB, sest ma ise ju ei SAA (sest ma ju ei uskunud endasse).
Kahvel kahvli haaval tekkis minusse jõud ja usk, et ma olen võimekas. Iga pintslitõmbe järel ei uuenenud mitte üksnes mu kodu, vaid mina ise. Teadmisega, et kui ma ei aseta oma elu uuenemise vastutust kellelegi teisele, vaid vastutan ise, saan kinnitust, et ma SUUDANGI.
Küsimus polnud aastaid poolikult seisvate asjade eest vastutuse võtmises, vaid vastutamises oma õnne eest. Et see päriselt tulebki üksnes minust ja teine, kes ei suutnud seda õnne luua (mida ükski teine kunagi ei suudagi), oli oluliseks õpetajaks, et ma lõpuks seda endas näha suudaksin.
Miski pole iseenesest halb või hea, vaid seda on viis, kuidas me asjadesse suhtume. Kui võtame inimest, kes meile füüsiliselt või vaimselt haiget teeb, meie karistajana, siis jääme vastutust ja süüd teisele panema, jäädes vaimus toppama. Samas, kui me oma teadlikkuse enesesüüdistusse suuname, jääme sisult samasse rolli, aga viha on suunatud teise asemel enda vastu. Nende kahe eelneva variandi asemel on meil tarvis tõusta veel kõrgemale ja näha, millesse kannatus meid lükkab, mida meil TEGELIKULT on vaja näha.
Kui teadlikkusest sünnib terviklik tunne ja rahu, siis saad teada, et valgus oli suunatud õigesse kohta. Naistel on seda tarvis, et näha – MEIS KÕIGIS on alati jõud hakkama saada ja iseseisev olla. Valus kaaslane on saadetud selleks, et jõuaksid oma allika juurde. Selleks, et looksid täiuse iseeneses.
Alles siis, kui oled leidnud oma jõu, tugevuse ja teadmise, et ei VAJA kedagi teist õnneks, saab sinu juurde tulla suhe, kus puudub valus õpetus oma jõust. Sellises suhtes toimub areng nendel tasanditel, kuhu ühist jõudu rakendada, et midagi erakordset LUUA. Kuid samas, puudub vajadus, et keegi PEAKS tulema, sest täius ja õnn on juba OLEMAS.
Täius on olemas kõigis naistes. Kuni püsib lootus, et keegi tuleb ja loob või midagi juhtub ja siis tuleb, kestab ka illusioon õnnest. Nii kaua kestavad kannatused.
Sel hetkel, kui naine taipab, et temas on jõud ja täius juba olemas, paranevad vanad haavad. Ning selle eest tänan ma kõiki armsaid mehi oma elus, et nad mind on aidanud, juhendanud, õpetanud, kasvatanud. Selles tänutundes on tõusnud andestamine ja arusaam, et ka nemad olid täiuslikud neile omasel moel. Aitäh. Ma armastan teid südamest.
Tekst: Pamela Maran
Comments