Milles su õnn seisneb? Mida sul on õnneks vaja? Ilmselt me arvame aateliselt, et õnn on tervis ja pere. Kui aga kaevume sügavamale, siis leiame ilmselt, et oleme asetanud – ja teeme seda ehk ka praegu – õnne tulevikusündmustesse ja saavutamisse.
Siin Tais kolme sündmust järgides hakkasin selle üle pikemalt mõtlema.
Sündmus 1 Kui mul oli kaks nädalat tagasi kõhugripp, jätsin hommikuse praktika vahele. Mingil hetkel tulin toast välja ja üks noor tailanna ootas, et tulla mu tuba koristama. See koristajapreili võiks oma iluga vabalt missivõistlusel osaleda. Kaunis neiu naeratas mulle suurt sooja naeratust ning muretses, miks ma tunnis pole. Rääkisin talle oma kõhuhädast ja ta tundis mulle siiralt kaasa.
Temast kaugenedes jäin ma mõtlema, kuidas tõeline kaunitar koristab rõõmu ja armastusega tube, kuigi võiks vabalt olla kuskil hotelli vastuvõtus või, miks mitte, pärast koolitust ka juhikohal. Kui Eestis üks ilus noor naine võtaks ämbri ja harja kätte, siis suure tõenäosusega oleks tal häbi ja piinlik seda tööd teha, sest meil on loodud kontseptsioon, et väärikus ja õnn seisneb kõrges hariduses, kõrges ametikohas. Me oleme oma peades loonud hierarhia, mis on väärikas ja mis asetseb madalamal kohal. Siin sellist asja pole, sest Tai on VEEL rikkumata läänelikust meelelaadist, kus õnne defineeritakse ameti- ja haridusliku edu järgi. Ja ka mina oma meelelaadiga mõtlesin kohe, et nii kaunis ja soe inimene võiks vabalt olla kuskil paremal ametikohal. Milleks? Õnn on juba olemas – milleks ta peaks kuhugi mujale pürgima?
Õnn on siin status quo, meelelaad, mis sulle kaasa antakse. Ja pole vahet, kas sa koristad tube, korjad prahti, töötad hotelli vastuvõtus või juhikohal – sa kas oled selle juba kodust kaasa saanud, või siis mitte. Enamjaolt on rahulolu ja rõõm tailaste puhul siiski valdav omadus.
Sündmus 2 Tänavatel kohtab mitmeid n-ö asfaldikokkasid, kes kükitavad äärekivil, kõrval väike pliit, millel suitsutatakse kala või keeratakse viinerit taina sisse ja kastetakse seejärel tulikuuma õlisse. Jalutasin mööda, kui ühe sellise vanakese juures oli järjekord mingi spaa vormiriietes töötajatest. Mitte ühtki Lääne inimest. Tailannad ootasid vaimustusega taadi õlist nõrguvat suutäit. Mis oleks minu esimene mõte? Uhh, nisujahu, õli, asfaldi peal tehtud, rasvane, teeb paksuks jne. Järjekorras oli igas mõõdus naisi, kelle peas ilmselt polnud ühtegi sellist mõtet. Minul aga oli, sest minu peas on kontseptsioon ja teadmised sellest, mis justkui on hea ja mis on halb. Nende meeles on ainult üks – rõõmustav kogemus. Ja selle rõõmuga maitsvat suutäit nautides ei saa ligi ka süümepiinad ja stress, mis tegelikult kaalu tõstavad, mitte toit iseenesest.
Selle mõttega haakub ka kolmas sündmus. Mul oli Tais kaasas tohutu hulk Eesti komme, mis ma oma sünnipäeva puhul laiali jagasin. Pooled kaasõpilased keeldusid kommidest, sest nad olid kas veganid, dieedil, ei armasta magusat, ei tohiks tegelikult jne. MITTE ÜKSKI Tai inimene, kellele ma kommi pakkusin, ei keeldunud sellest. Vastupidi – nad võtsid säravate silmade ja siira tänuga vastu kõik maiustused. Sest nende peades pole kontseptsiooni sellest, et „ei tohi“, sest see on täis suhkrut, teeb paksuks, pole vegan ja seega mõjutab spirituaalsust. Böahhh ... Tailaste „teadmiste“ puudumine laseb neil nautida rõõme.
Kui ma möödunud aastal külastasin sadat vanaema, kellest osad olid teinud ka lihapirukaid või muud kraami lihast, siis ma maitsesin viisakusest, sest nende soov oli valmistada armastusega siirast rõõmu. Ja ma ei võtnud vastu mitte liha, vaid nende armastust, ning see ei mõjuta minu spirituaalsust.
Kõik need kogemused panid mind mõtlema sellele, millistesse kastidesse on meie mõtlemine surutud. Selleks, et saavutada edu ja seeläbi ka õnn, on meile vaja kõrgemat haridust, korralikku ja väärikat töökohta, aina rohkem teadmisi. Aga mida need kontseptsioonid on meiega tegelikult teinud? Lükanud meid hamstrirattasse, kus me tormame aina kaugemal seisva õnne poole, sest teadmisi, tarkust ja karjääri tippu ei ole kunagi piisavalt – alati on keegi eespool, alati tundub, et on vaja juurde õppida, midagi luua. Ja mida rohkem on meil teadmisi, seda kitsarinnalisemaks ja piiratumaks me tegelikult muutume, luues oma peades samasugust kodeeritud kontseptsiooni „õigest“ ja „valest“, mis meid kasvatanud on. „Ma ei tohi seda, ma ei tohi teist, sest see on halb ja too ei ole hea.“
Samal ajal elab maailma teises otsas rahvas, kes teeb ükskõik millist tööd, sööb ükskõik mida – ja on ikka õnnelik. Ilma ühegi kontseptsiooni ja piiranguta lubavad tailased endal õnne tunda. Kuid seda on nii lihtne rikkuda, kui me loome uskumuse, et õnneni tuleb jõuda tohutu suure ringiga – haridus, töö, karjäär, raha, teadmised. Ning ka sel juhul pole õnn garanteeritud.
Me oleme piiratud kastis, kus meile on pähe surutud ideaal õnnest ja edust. Õnn on sale keha, lihased, teadmised, rikkus, asjad, auto, maja, ehted, tunnustus, diplomid, müük, edu, hea töökoht, kaunis naine või seksikas mees jne, jne, jne. Kui kuradi palju peab vaeva nägema, et seda ette söödetud malli saavutada!
Samal ajal, kui lihtne on tegelikult õnne tunda – lihtsalt naudi seda, mis sul on ja loobu kontseptsioonidest ... Või kas see ikka on nii lihtne pärast 12 aastat keskkoolis, 3 aastat bakalaureusekraadi ja 2 aastat magistrikraadi jahtides ning 31 aastat meediast ideaalpilte seedides? Vist mitte ... Aga kui meel suutis ära õppida selle, siis tähendab, et me suudame õppida ka muud. Õpime õpetustest lahti laskma!
Tekst: Pamela Maran
댓글