Väga tihti, kui ma kirjutan, leidub neid, kes solvuvad, vihastuvad või asuvad tuliselt vastu vaidlema. Vahet pole, kas ma räägin armastusest, õnnelikkusest, heasoovlikkusest, oma sisemaailmast – IKKA see torgib kedagi valusalt.
Üks minu kirjatükk pandi hiljuti ühte kogukonda välja ja siis hakkas seal voorima inimesi, kes kohati ka vulgaarseid sõnu mu postituse alla lükkisid.
Mõtlesin pisut, miks osad sõnad mind siiski torgata suutsid. Miks mul valus oli? Ja ma läksin veelgi kaugemale – miks NEMAD torkasid? Seepeale meenus mulle lugu, mida üks õpetaja Tais rääkis.
Munk kõndis mööda jõge ja nägi, et skorpion oli vees hätta jäänud, sest need loomakesed ei uju sügavas vees. Munk hüppas jõkke, võttis skorpioni õrnalt sõrmede vahele ja ujus kaldale. Just siis, kui ta hakkas skorpioni maha panema, salvas loom meest ja munk pillas skorpioni tagasi vette. Kui ta taipas, mis oli juhtunud, hüppas ta jälle jõkke ja võttis skorpioni hellalt kätte. Kui aga mees hakkas taas skorpioni ohutusse paika asetama, salvas loom uuesti ja mees pillas skorpioni jälle vette. Nii see kordus mitmeid kordi, kuni mungal lõpuks õnnestus skorpion päästa.
Väike poiss mängis jõe ääres ja nägi seda kõike pealt. Imestunult päris ta mungalt: „Vabandust. Miks sa püüdsid seda skorpioni päästa, kui ta sind kogu aeg salvas?“ Munk vastas: „Armas poiss, nii nagu on vee loomuses teha mind märjaks, nii on skorpioni loomuses salvata. Ja nagu skorpioni loomuses on salvata, on minu loomuses päästa.“
Kelle loomuses on salvata, selle loomuses ON salvata. Ja pole vahet, kas ta salvab kedagi, kes tahab teda päästa, kedagi, kes päriselt haiget teeb või kedagi, kes pahaaimamatult möödub.
Miks inimesed halvasti ütlevad, kritiseerivad, salvavad, vaidlevad, see põhjus tuleb AINULT nende seest. Ma sain aru, et pole vahet, kas sõnumitooja olen mina või Mari või Kadri – salvamine pole suunatud minu vastu, vaid see on haiget saanud inimese loomuses. Mingi asi puudutas valusat kohta ja salvamine on LOOMULIK reaktsioon.
Küsisin endalt eile, kas ma olen selleks valmis, et minu sõnad vajutavad edaspidi sadade inimeste valusatele kohtadele ja neid salvamisi tuleb veel ja veel rohkemgi. Ma leidsin, et jah, ma olen valmis, sest ma tean, et küsimus pole MINUS, vaid inimese HAAVADES, ja teadlikkuse laiendamine haavadest ongi põhjus, miks ma kirjutan või joogat õpetan. Inimesed ei torka MIND – sest kui ma nii võtan, siis ma saangi haavata – nad torkavad, sest neil on valus ja see on haigetsaanu loomus.
Minu LOOMUSES on jutustada lugusid. Ka siis, kui mu väljendusviis või sõnumid kellelegi ei meeldi – see on ja jääb minu loomuseks.
Kes tahab vihata, solvata, vaielda, salvata, see leiab sihtmärgi NAGUNII. Kellel on haav juba olemas, kellel on viha olemas, see leiab ka, KUS seda välja elada. Olgu see minu jutt või ajaleheuudis või naabrinaine või oma laps.
Kuid minu loomuses on leida tee sinna, kus me saame aru, et VIHA tuleb ainult meie SEEST ja kõik, mis asub VÄLJAS, on vaid viited meie sisemaailmale. Ükski inimene pole ebameeldiv, ükski sõnum pole ebameeldiv – meie sisemaailm on see, mis laseb haavuda inimestest või sõnumitest. Küsimus on selles – kas me laseme end päästa või salvame, silmi kinni pigistades, edasi? Küsimus on ka selles, kas ma HAAVUN teist süüdistades või tänutundes, et viidati juba minus peituvale haavumisele.
Me kohtame teel inimesi, kes teevad meile liiga ja solvavad meid, sest neil on valus ja neil puudub arusaamine, teadlikkus. Kuid me ei saa lasta selliste inimeste tegudel röövida meie usku ja armastust selle vastu, mida me teeme.
Namaste!
Tekst: Pamela Maran
Comments