See, mida elu meile toob, on karma. Karma moodustub igal hetkel, mil tegutseme mõistuslike programmide järgi – vihastudes, kurvastades, ignoreerides, vältides, rõõmustades. Karma moodustub sellest, kui oleme programmis ja sellest mitteteadlikud.
Valu, mida kogeme, on möödunud reaktsioonide „kingitus“ sellesse hetke, milles viibid.
Teisalt on valu loomulik tunne, millest me kunagi ei pääse. Ei maksa end kõrvutada Jeesuse, Buddha või arenenud joogidega, kes võisid ka mürki neelata ning jääda sellest puutumata. 99,9% inimkonnast on määratud kogema kurbust ja valu, sest me oleme inimkehastuses, kus teekond ongi KÕIGE kogemine.
See aga ei sobi mõistusele, egole. Ego tahab, et suhted oleksid ideaalsed, tööl sujuks kõik ideaalselt, materiaalselt liiguks kõik pidevalt ülesmäge ning alati püsiks õnn ja rõõm. Mõistus eeldab elult utoopiat ning selle ulmelise ideega kõrvutades saab ta valu tundes kogema kannatusi, sest ego jaoks EI TOHI olla valu. See mõte paneb kas põgenema valu eest (ignoreerides) või rumineerima ning kaduma ahastavasse emotsiooni. Mõlemad viisid loovad karmat, mis toovad selle valu mõne aja pärast teisel kujul taas tagasi.
Tsükkel jätkub.
Mida selle valuga teha? Mida teha, et karma ei kordaks sama?
Tõuse programmidest ja mõistusest kõrgemale. Tõuse kogemisse.
Mentor Alex õpetas mulle juba ammu tantristliku praktika, millega harjumiseks läks palju aega. Vahel tuli meelde, enamasti mitte. Nüüd on see päeva jooksul enamasti tavapärane ühendumine. See käib nii: suuna oma emotsioon südamesse.
Kui oled kellegagi tõsises konfliktis, tunned valu ja ängi, siis samal ajal vii fookus südamekeskusele ja kujuta ette, kuidas sa kogu oma valu sinna suunad. Juhi see kogemus hingele, kelle jaoks pole vahet, kas sa koged rõõmu või kurbust – ta võtab kõik vastu, selleks ta ju maise keha valis.
Kui sulle meeldivad jumalused, siis võid südamesse kujustada ka jumalanna Kalit, kurjade jõudude hävitajat. Legendi järgi on ta koleda näoga monstrum, kes toitub kõigest negatiivsest, ja kui kõik see on sinus hävitatud, muutub ta kõige ilusamaks jumalannaks.
Lihtsalt anna oma valu edasi. Iga kord, kui koged mõnd emotsiooni (ka positiivset!), anneta see südamekeskusele. Mitte selleks, et lahti saada, mitte selleks, et valu mitte tunda – lihtsalt selleks, et mitte sellesse kaduda või selle eest pageda.
Üks mõte toob tühjuse ja ängi ning sa jagad seda mõttes südamele. Siis meenub sulle kohe teine valus sõna, mida kuulsid, ning jagad sedagi mõttes südamele. Mingi laul tuletab sulle meelde su valu ning sa jagad seda mõttes südamele. Uuesti. Uuesti. Uuesti. Ja uuesti. Kuni karma on lahustunud. Võib-olla võtab see aega ühe momendi, võib-olla aastaid. Ära praktiseeri lootuses „lahti saada“. Praktiseeri soovist jagada.
Kõndisin täna poes, kus iga toode tuletas mulle meelde mu valu. Ja ma jagasin, jagasin, jagasin. Veel rohkem, veel, veel, veel. Tundsin lõpuks, et mu süda on täielikult avatud ja võisin sisimas hüüda, et iga vastutulija võib mu südamest läbi astuda, sest see on nii lahti, kõigile ja kõigele. Sellest valust sündis kohutav ilu.
Lõpuks pole Elul seda kogemust enam tarvis mulle jagada, sest ta näeb, et enam ma ei peida, ei kao sellesse ära, vaid tõusen sellest kõrgemale, seega – õppetund on läbitud.
Ja siis ... annab Elu sulle järgmise õppetunni.
Tekst: Pamela Maran
Comments