Viimased nädalad on olnud vaimselt rasked ja olen mõelnud selle üle, mida mul vaja on ja mida me kõik vajame, kui ajad on rasked.
On loomulik, et on aegu, mil kõik kulgeb, meeleolu on laes ja elu on lill. Ja on ajad, mil oleme väsinud, tujukad, kurvad ning kõik näib mõttetu. Mõlemad poolused on elamise loomulik osa.
Mulle meenus seepeale üks ammune suhe ja noormees, kes küllaltki tihti jõudis loomulikkuse pimedamasse otsa. Kord läksime välja sööma ja pärast tunnist ooteaega ning teenindaja nõutust, millal söök peaks saabuma, marssis ta, püha viha täis, autosse. Ma ei järgnenud. Mõtisklesin seal lauas kergusega, sest see päev oli minul loomulikkuse valgemas osas. Ma sain aru, et küsimus ei olnud ooteajas ega teenindajas, vaid noormehe eelnevate päevaraskuste jadas, millest enamikku ma ei teagi. Küsimus polnud ka minus, kuigi ma olin olukorra süvendaja, sest tundsin piinlikkust, kui teenindaja sai pahameele märklauaks. Minu piinlikkustunne puudutas teise haava: „Sa oled halb”.
Aga minus oli tollel päeval kergust. Ilma kerguseta oleksin ma solvunud rikutud õhtu ja teise tujukuse pärast. Kerguses sain ma aru teise jadast, kogunenud pingetest ja kulminatsioonivajadusest. Istusin autosse, silitasin ta kätt ning ütlesin: „Ma armastan sind.”
Kallistasin, paitasin, sasisin juukseid, ütlesin: „Ma saan aru.”
Oma raskustes ja haavades oleksin ma süüdistanud, püüdnud teist nägema panna, et ta reageeris üle, käitus halvasti jne.
Aga inimene, kellel on valus, ei vaja selgitusi, filosoofiat, peegeldamisi, mossitamisi, süüdistamisi. Isegi siis, kui ta käitus täiesti valesti. Isegi siis, kui ta oli sinu hinnangul isegi mölakas.
Tal oli valus. Ta ei jõudnud enam sekunditki tugevam olla. Ja ta vajas kedagi, kes teda mõistaks ja armastaks sel hetkel.
Kui me suudame astuda oma egost välja, siis suudame seda kõike ka pakkuda – mõistmist ja armastust.
Olen korduvalt kirjutanud, et kui kaks sellist inimest kohtuvad, siis sünnib imekaunis suhe, kus teineteise haavu seotakse. Aga olen aru saanud, et see on ime, üks miljonist. Suure tõenäosusega kohtad sa pigem seda, kes sinu haavadest teerulliga üle sõidab, süüdistama hakkab, ei mõista, ei seo. Sest ei suuda üle astuda oma valust, oma egost.
Mõtiskledes siin selle üle, hinges raskus ja kergus üheaegselt, valu ja ilu, ning tundes end olevat mittemõistetud ja mittehoitud, on see minu õppetund armastada veel rohkem ja mõista veelgi enam teiste valu, kui nad on vihased, et ilm on liiga palav, või kui nad on kurvad, sest nende tellitud liha oli üleküpsenud.
Sest küsimus ei ole selles, et ma kardan oma tuleviku, laenude, tihti üksinda hakkamasaamise või musta põranda pärast ... vaid selles, et olen olnud tugev liiga kaua ja mul pole JUST SELLEL hetkel õlga, kuhu väsinud pead toetada. Küsimus on soovis olla armastatud ja mõistetud JUST SELLEL hetkel.
Ja kui sul pole seda teist, kes võtaks su käe, seda silitaks ja ütleks: „Ma saan aru”, siis saad sa ise olla see, keda vajad.
„Ma võin tunda hirmu praegu. See on loomulik. Ma võin olla vihane. See on loomulik. Ma võin olla väsinud. See on loomulik. Ma võin tunda, et mitte keegi mind ei mõista. See on loomulik.”
Ja siis oled sa ise see, kes oma haavad seob ja ütleb: „Ma saan aru.”
Luba endal olla loomulikkuse pimedamas pooles, sest lubamises hakkab sinna paistma natukenegi valgust.
Tekst: Pamela Maran
Comments