Eelmise nädala raamatuesitlusel küsis Hannes Võrno mult, milline on selline lihtne Eesti mees, arvestades, et ma terve aasta jooksul olen 66 vanaisa intervjueerinud.
Ütlesin talle, et lihtsat meest ei ole. Kui me lammutame mehe osadeks, püüdes teda kõiges mõista, aru saada, hoomata, siis me kaotame huvi ja jahime varsti uut mõistatust.
Hea, kui mees jääb meile alati mõistatuseks, keeruliseks, tabamatuks, põhjatuks ookeaniks, kuhu lõputult kaevuda ja igavesti avastada ... aga mitte kunagi lõpuni mõista.
Kui meie eesmärk on mõista meest, siis varem või hiljem saavutame selle, mille poole püüdleme. Ja siis? Mees on mõistetud, aga mitte niisama püüdlikult armastatud.
Ma ei mõista mehi. Nad on nagu olendid teisest dimensioonist. Isegi öeldes „tavaline Eesti mees“, ei tähenda see, et ta oleks päriselt tavaline või lihtne. Mees ei ole seda kunagi.
Isegi kuulates nende sügavamaid mõtteid ja hirme, jäävad nad mulle mõistetamatuks.
Kuid päris kindlalt võin ma öelda, et armastan ja imetlen mehi. Nende suurust, tugevust, jõudu, püüdlikkust ja väge.
Tunnistan, et ma ei vaimustu naisteringidest. Mulle meeldib see täius, mida mehed oma energiaga laagrites ja loengutes loovad. Nagu ütles üks tark mees: Jumal ja Kurat on üks ja seesama. Kuidas me saame liikuda täiusesse üht poolt tervikust välja lõigates? Mehed peavad olema alati osa tervikust, sest nendeta ei sünni täiust.
Soovin, et me padufeminismi kultiveerides kogu maailma hoopis maskuliinseks ei muudaks. Et me lubaksime naistel olla nõrgem pool ja meestel tugevam. Et me ei solvuks sellest, et oleme õrnad. Et me ei solvuks meeste tugevusest. Et me ei jahiks kõiges võrdsust, vaid näeksime, et võrdsus ongi naiste õrnuses ja meeste tugevuses. Et me ei hirmutaks mehi #metoo pasundades naiselikeks korsetikandjateks, kes hingatagi ei julge.
Mees on müstika, las ta jääbki selliseks. Naised ei saagi nendega kunagi võrdseks, sest me oleme ÜKS, aga mitte eraldi seisvad võrdsed.
Aitäh, mehed! Olge alati armastatud ja jääge mõistetamatuks!
Tekst: Pamela Maran
Comments