Olin kaks nädalat kodust ära Tais. Märkasin, kuidas mõistuses tekkisid aja jooksul erinevad hoiakud, just nagu lained. Äraminemise elevus hoidis algul meelt erksana. Kuid rasketel hetkedel tekkis igatsus kodu, armsama ehk turvatunde järele, mida need sümboliseerisid. Mõistus ei saanud neist tuge, sest nad olid liiga kaugel, et neid päriselt kogeda.
Reisi lõpus märkasin, kuidas meel hakkas kaitsebarjääre üles ehitama, sest tuge ei tulnud ja kuidagi oli vaja valutava südamega ellu jääda. Eelmise reisi ajal tuli kaitsebarjääriks „idee“ kolida mõneks kuuks Taisse – sest kui kodu on seal, kus ma igatsen kodu, tuleb kodu ju luua sinna, kus ma kodu igatsesin. Loogiline ju!
Seekord tekkisid kaitsebarjäärina kahtlused suhtes olemisest. Kuna teist ei saanud olla mu kõrval, ei talunud mõistus seda valu lahusolemisest ja ühenduseta jäämisest. Märkasin erinevaid inimlikke laineid kerkimas ja taandumas. Märkasin tunnete jahenemist hetkedel, mil oli raske – kui ma üldse ei tunne, küll me siis ellu jääme!
Märkasin kõhkluseid – kui suhet pole, siis pole ju ka probleemi!
Märkasin laineid tulemas ja taandumas. Varem ma kadusin oma inimlikkusega kaasa, sest ma lihtsalt ei näinud neid mehhanisme, vaid olin nende sees täielikult. Aga ma peatusin neil hetkedel, et näha inimlikkust ning küsisin endalt – kas ma näen armastust? Ja ma nägin teda alati. Ta oli endiselt olemas mu kodu, mu armsama vastu. See armastus lihtsalt mattus mõttevada alla.
Mõistus on loonud sadu mehhanisme, et ebamugavates olukordades ellu jääda.
See on kognitiivse dissonantsi leevendamine. „Leon Festinger leidis oma uurimustes, et inimesed peavad oluliseks, et nad oleksid kooskõlalised. Kui nende käitumise ja hoiakute vahel ilmneb konflikt, siis on see nende jaoks äärmiselt ebameeldiv ja nad püüavad seda vähendada. Seisund, mille Festinger nimetas kognitiivseks dissonantsiks (tunnetuslikuks ebakõlaks).“ (TLU, „Käitumise mõju hoiakutele“)
Näiteks, kui sa tead, et suitsetamine põhjustab vähki ja sa oled suitsetaja, siis võid leevendada seda mõtetega, et sa ei suitseta üldse nii palju või isegi arvata, et see vähk ei oleks midagi dramaatilist.
Mõistus ei suuda vastu võtta teadmist, et me midagi valesti teeme, ja nii leiab ta endale pidevalt vabandusi, leevendusi, abivahendeid.
Kuid elu on pidevalt täis ebamugavusi.
Näiteks, rahulolematus kehakaaluga peidab end „ma olen tegelikult juba ammu oma kehaga rahu sõlminud“, või „toit pole minu jaoks probleem“ siltide alla. Sest mõistus ei taha tunnistada, et ta ei ole oma kehaga rahul ja samas ta ei ole piisavalt võimekas, tugev, et sellega midagi ette võtta.
Ebamugav on pikk lahusolek armastatust. Mõistus hakkab tootma probleeme, et saada ühendust. Probleemiks võib olla see, et teine ei vasta kirjadele, ei ole piisavalt kättesaadav või ütles kuu tagasi midagi, mis nüüd järsku häirima hakkab. Tüli võimaldab teise poole jäägitu tähelepanu ja isegi kui see on enda põhjendamine või vastu vaidlemine, on ühendus vähemalt saavutatud. Mõistusel on valus tunnistada, et ta vajab lihtsalt ühendust, armastust.
Ebamugav on keegi, kes näib andekam, parem, edukam, ilusam, ja mõistus toodab põhjendusi, miks selles inimeses probleeme, puudujääke, vasturääkivusi leida. Kadedust me eneses ei leia, küll leiame vigu selles teises. Sest mõistus ei taha tunnistada, et temas on puudujääk enesearmastuses ja hirm kaotada positsioon.
Ebamugav on konflikt, kus sinu tegevus põhjustas kellelegi valu ja selle asemel, et tunnistada oma puudust – mida mõistus kindlasti ei soovi teha – leiab ta sadu põhjendusi, miks tal ikkagi õigus oli käituda nii, nagu ta parasjagu käitus. See on ka põhjus, miks me üliharva kuuleme siirast „anna mulle andeks, et ma eksisin“. Sest mõistus pigem leiab vea teises kui eneses.
Päevad on täis kümneid ebamugavusi – töö, kaasinimesed, enda puudujäägid, asjad, mis ei õnnestu, armastus…
Me elame nagu robotid, mis on täis mehhanisme, et tulla toime kõige sellega, mis haiget teeb.
Iga sõna, iga lause, iga mõte on viis, et jääda ellu. Mehhanism aitab ellu jääda, tõepoolest, aga samal ajal teeb ta haiget endale kui ka teistele. Mehhanism pole halb, ta on lihtsalt rumal.
Jälgi oma mehhanisme, mis kerkivad. Nii sa näed neid ka taandumas. Nii ärkab sinus jumalik pool, mis on tunnistajaks inimlikkusele.
Sest mehhanismidest pole vaja lahti saada. See, kes tahab lahti saada, on järjekordne mehhanism, mis ei suuda kannatada tõdemust, et sinus on midagi „puudulikku“. Lõpeta ära „oma probleemidega tegelemine“. Sul ei ole probleeme, vaid meetodid, mis on aidanud sul ellu jääda. Sul pole vaja millestki lahti saada ja „ära tegeleda“. Nii jääd sa kultiveerima järgmist meetodit, mis aitab sul elus püsida ja sul jääb märkamata, kuidas üks mehhanism võitleb teiste mehhanismide vastu. Sellele on rajatud pea et valdav osa tänapäeva „teraapiatest“. Lõputu „probleemidega tegelemine“ selle asemel, et endaga täielik rahu sõlmida.
Tunnistaja kohalolu lubab su inimlikkusel olla ja SEE on tegelik enesearmastus ja rahu sõlmimine. Tunnistaja lubab sul täielikult olla. Ja nii, et sa ei kao enam ära oma inimlikkusesse, aru saamata, mis on tegelikult see valu selle mehhanismi all. Jumalik kohalolu embab su valusid, et need ajapikku saaksid paraneda. Nii sa näed peagi neid kerkinud laineid ka malbelt taandumas.
Nii ei ole sa lihtsalt mehaaniline inimprogramm, aga ka jumalik tunnistaja. Sa oled lõpuks ometi ÜKS. Keegi, kes ei vaja lõputut parandamist.
Kommentare