Mu tütar näppis üht nipsasjakest ja küsis, kas ta võib selle endale võtta. See oli juba kolmas kord tolle vidina pärast. Mõtlesin pisut ja vastasin: „Võta!“.
„Aga emme, sa ju enne ei lubanud mul seda endale võtta?“ päris ta imestusega.
„Nädal tagasi ma ei lubanud, sest ma olin teistsugune. Nüüd ma pole enam see inimene, kes ma olin siis. Kõik inimesed muutuvad kogu aeg, mina samuti.“
Hiljem tuuseldas tütar riidekapis. Järsku käis kolksatus ja ta tormas hirmunud näoga minu juurde. „Emme, ma lõhkusin su auhinna ära.“ Ta juba teab, mida oluliste asjade lõhkumine tähendab.
Nägus klaasist trofee oli tõesti puruks. Ausalt öeldes oli mul tegelikult hea meel, sest trofeed on väga ebapraktilised (kui need pole nt vaasid vms) ja võtavad asjatult ruumi. Minu automaatne reaktsioon on tavaliselt pahandamine, kuid selle asemel ütlesin, et tuleb edaspidi olla tähelepanelikum ja viskasin katkised klaasitükid prügikasti. Läks siis läks. Tütre karp vajus maani.
Seepeale meenus mulle üks kohtumine vana tuttavaga, kes muu vestluse seas järsku pahaselt küsis, et kas ma mäletan, kuidas ta oleks lapsena minu pärast karistada saanud, sest ma valetasin. Vaatasin teda imestunud pilgul, mäletamata seda intsidenti. Seejärel kerkis minus kaastunne. Inimene kannab 20 aastat vimma 9–10-aastase lapse peale, keda ammu enam pole. Ta kannab vimma oma peas välja mõeldud kujutise peale, keda ta peab minuks. Aga ma ei ole ammu enam see 10-aastane laps. Samuti ei ole ma Pamela kolm kuud tagasi.
Mida rohkem sellele mõtlesin, seda enam hakkas mulle meenuma inimesi, kes hindavad teisi nende mineviku järgi. Keegi tuttav tituleeris mõni aasta tagasi ühe naisterahva „teada-tuntud litsiks“. Võib-olla too naine otsis kord enesearmastust mitmete meeste juurest. Aga kas ka täna? Mees oli kinni oma loodud kuvandis. Andsin talle oma peas automaatselt hinnangu „lammas!“, kuid kui järele mõelda, ei ole ka see mees täna enam sama, kes oli toona.
Me eeldame, et teised inimesed on muutumatud, sest me arvame, et me ise ei muutu.
Need, keda koolis kiusati, peavad aastaid vimma LASTE peale, keda ammu enam pole. Inimesed kannavad vimma eksmeeste, eksnaiste peale. Kanname vimma ebameeldiva koolitaja, klienditeenindaja, restorani jpm peale.
Mis oli, on kadunud. Sa astusid jõkke, kuid vesi, mis jalga puudutas, on ammu edasi voolanud. Kui sa annad inimestele võimaluse luua uut muljet, siis annad endale võimaluse arenemiseks.
See ei tähenda, et lased halbu inimesi üha uuesti ja uuesti oma ellu. Mõni õppetund ongi läbitud ja sellega on kõik. Mõni inimene tõepoolest jääbki arengus toppama ühele pulgale, veeredes vaid selle ühest otsast teise. Kuid me peame lahti laskma vimmast ja hinnangutest, mis hoiavad meid illusoorse kujutluspildi küljes. Me andestame seeläbi iseendale, selle halva kujutluspildi loojale, kui et teisele per se.
Mõni muutub aegamisi, mõni väga ruttu. Mäletan, kuidas sel sügisel uinusin ühest tuttavast head mõeldes. Kui hommikul ärkasin, siis taipasin, kuidas ta tegelikult eneselegi teadmata oli mind ära kasutanud. Eelmisel õhtul oli mul kujutluspilt temast ja klammerdumine kujutlusse. Järgmisel hommikul tuli taipamine.
Kujutluspildid teisest võivad olla väga head. Sa maalid teisest inimesest pildi kui sarmikast, veetlevast, toredast inimesest, kes pakub sulle naeruhetki ja soojust ... kuid siis saad aru, et see oli vaid pilt, mille sa sellest inimesest lõid, suures ihaluses kellegi tunnustuse järele.
Ma ei ole see, kes ma olin eile ja pole homme see, kes ma olen täna. Anna andeks, kui see eilne või 9-aastane kujutluspilt minust on sulle haiget teinud, valesti käitunud või ebameeldiv olnud. Kuid ... teda pole enam!
Kujutluspilt, hinnang, mis on sul inimesest, räägib sinu enda mõttemaailmast rohkem kui sellest reaalsest inimesest. Isegi siis, kui need hinnangud on positiivsed ja imetlevad, räägivad need sinu isiksuseomadustest – võime märgata teises head, heatahtlikkus, armastusvõime või hoopis tähelepanuvajadus vm.
Me ei näe kunagi teist inimest sellisena, nagu ta on, vaid näeme teist nii, nagu meie mõttemaailm on.
Lase lahti kujutluspiltidest, ära fantaseeri vestlusi, sõnelusi, ärapanemisi, romantilisi kohtumisi vms. See on elu luulus. Skisofreenia.
Võta inimesi, nagu nad on täna sinu vastas. Nii võtad sa ka iseennast sellisena, nagu sa oled praegu ega ela kujutelmas, fantaasias sellest, kes sa oled.
Kui sa kohtad teisi päriselt, kohtad sa päriselt iseennast.
Tekst: Pamela Maran
Comments