Viimased päevad olid kiired. Ühe tegevuse lõpp sõi teise kohustuse algust. Meil olid Leopoldiga omad siseheitlused ja kuigi me leidsime hetke, et jagada ja rääkida, siis mingi raskus jäi minusse edasi heljuma.
Mul on lihtne lahti harutada sündmusi ja sügavamaid põhjusi, aga seekord ei teadnudki, millest mu kaheks päevaks rõhuma jäänud raskus alguse sai. Nii ei osanud ma sellega ka muud teha, kui lasta tal olla. Aga nii nagu mina loen Leopoldi tundeid õhust, loeb tema ka minu omi.
Lebasime diivanil ja ma püüdsin oma raskuses olla nii avatud, kui ma ise endaga olin. „Olen endasse tõmbunud, aga ma ei tea miks. Ma arvan, et kui ma hakkaksin seda sügavamalt juurdlema, võin leida suvalise põhjuse ning selle suureks mõelda. Ma tean, et see möödub ja luban sellel nii olla,“ ütlesin talle. Jätsin talle ütlemata, et tegelikult tahan ma ühendust temaga, aga ma ei tea, kuidas seda luua. Sest ta on samas kõik selleks teinud, et ma tunneksin, et olen armastatud. Ta on mulle seda öelnud, ta on mulle korduvalt armastava pilguga naeratanud, ta on võtnud mul käest ja seda hoidnud, ta on mind kallistanud. Aga mida mul siis vaja on? Ma ei teadnud.
Leopold mõtles pisut ja ütles: „Ma tahaksin sinuga tantsida!“
Kui sisemine raskus rõhub, on lihtne sellesse kaduda. „Ma ei taha, ei viitsi, ei suuda…“ Raskus imeb endasse. Raske on öelda: „Olgu!“ aga ma tegin seda. Sest olen lubanud ka raskuses avatuks jääda. Või vähemalt hoida üht südamenurgakest avatuna.
Ta vajutas kõlari käima ja lasi mul valida muusika. „Olgu aeglane,“ soovitas ta vaid. Valisin Eskimotioni loo „Spaced“. Leopold mähkis käed tihedalt mu ümber ja alguses me lihtsalt seisime, näod teineteise vastas, silmad krõllis, sest fookust oli raske leida. Panin siis põse tema põse vastu ja natukese aja pärast hakkas ta aeglaselt puusi kiigutama, minu puusad järgnesid talle. Tasa-tasa hakkas ta keerlema, ja mina temaga kaasa. Kõik liigutused olid tasased, vaiksed, nagu lähenedes haavatud hirvele.
Mu käed jäid tema käte alla, hoidsin neid õrnalt tema seljal. Tundsin tema tugevaid käsi mu käte ümber, mis hetkekski haaret ei lõdvendanud. Tema hoidmine sosistas mu hingele: „Ma olen siin. Sa võid olla kõik, kes sa oled. Ma olen siin. Ma hoian sind.“
Keerd keerdumise haaval hargnesid lahti niidid, mis südant pitsitasid. Ühel hetkel tundsin nii suurt vabanemist, et oleksin lahinal nutma hakanud, kuid kõige üle heljus suur rahu, et pisarad kuivasid enne silmadesse jõudmist. Panin pea Leopoldi õlale ja õõtsusime muusikaga koos edasi.
Ma pole varem tundnud nii suurt mehelikku tugevust kui tollel hetkel. Sellist tugevust, kus ma olen vastu võetud kõigega, ka oma pimedusega. Et ma tundsin mehelikku tugevust jagada armastust ka sellele, jäädes samas avatuks ja õrnaks, lähenedes sooviga armastuses kohtuda. Julgedes läheneda pimedusele armastusega.
Kui armas, kui õrn, kui ilus ja hoitud see tunne oli. Kui kiiresti see raskus lahtus ning me kohtusime jälle armastuses ja kerguses.
Hiljem mulle meenus, kuidas ma kirjutasin mõned aastad tagasi. „Mees ... pane oma suured käed ümber selle tujuka trolli. Mis siis, et sa tahaksid minema kõndida, sest sa ei taha seda pirtsutajat nähagi. Pane oma käed ümber, loo see turvaline ruum oma südame kaudu ja ütle: „Ma armastan sind.“
Rohkem polegi vaja.
Tegin seda oma tütrele, kui mul oli raske ja lihtsam olnuks oma haavumisse jääda. Tegin seda endale, kui oleks võinud süüd tunda ja oma pimedust millegagi katta.
Kui jätta nurgake südamest lahti, küll tugevamad sisse pääsevad. Tema pääses. Temas on tugevust ja õrnust, nagu ma seda eneseski olen need aastad liitnud.
Kuidas ma küll soovin, et meil kõigil oleks õrnust ja tugevust öelda endale: „Ma olen siin!“. Suurt õrnust ja tugevust, et öelda oma lähedastele, kui neil väga on vaja: „Ma olen siin!“.
Comments