Ma tunnen end üha rohkem ja rohkem ära igaühes.
Üks õpilane rääkis oma depressioonist ja ma teadsin täpselt, mida ta tunneb. „Ma tean. Ma päriselt tean, mida sa tunned.“
Üks sõber rääkis suhtest kallimaga, kes armukadedushoogudes end vigastas ja ohtlikesse olukordadesse viskas. „Ma tean, mida ta tunneb. Ma tundsin lapsena samamoodi, et kui ma endale viga teen, siis vanematel oleks must kahju ja ma lõpuks saaksin seda hoolt, mida ma nii väga vajasin.“
Teine sõber rääkis kolleegist, kes pärast eduka projekti valmimist on tihti negatiivne ja pessimistlik, kritiseerides kogu sooritust. „Ma tean, mida ta tunneb. Kui ma millessegi end väga pühendan, avan südame täielikult ning koos sellega ujuvad ilmale ka pimedad pooled, kõhklused ja ebapiisavustunne ning läbi enesekriitika loodan ma saada pidevat tõestust, et „jaa, sa ikkagi olid nii tubli!“.“
Sõbranna rääkis oma keerulisest suhtest, mis on selge sõltuvussuhe, ohtra klammerdumise ja manipulatsioonidega, mis näib igal juhul hukule määratud. Kõik ütlevad, et ta peab sellest lahkuma, nuttis ta, tahtmata lõppu teha. „Ma tean, mida sa tunned. Ole selles, milles oled – ja lahendus kerkib ise.“
Kui palju lugusid ma ka ei kuuleks hullumeelsusest, masendusest, negatiivsusest, pahatahtlikkusest, egoismist – ma tunnen ära omaenda valusad hetked, millele olen vaadanud kaastunde ja mõistmisega. Ning nii suudan ma mõista ka teiste pimedust.
Ma mõistsin varem vaid üht poolt. Ma mõistsin seda, kellel on raske depressioonis või psühhopaadist inimese kõrval; vinguva kolleegi pärast; mõttetus suhtes sõbranna hala pärast … ma mõistsin kannatajaid.
Aga mida rohkem ma nägin, et ka minus on depressioon, armastuse eest vägivaldselt võitlev hull, tähelepanu manipuleeriv kriitik, klammerdunud armastaja … seda enam ma mõistsin neid teisi, kes „käituvad rumalalt“. Ja mida enam ma mõistan oma pimedaid külgi, seda suuremas rahumeeles ma saan neid jälgida ning vahel need rollid ei käivitugi.
Meis on olemas kõik pooled. Minu kaastunne inimeste vastu laieneb nii palju, kui palju ma mõistan oma külgi.
Ning on neid külgi, mida ma ei mõista. Kui midagi mind teises häirib, saan ma aru, et küsimus on selles, et ma ei mõista. Ja ma väga püüan mõista, aga see on tõesti raske.
On tõesti raske aru saada, miks inimene sulle midagi lubab ja seda murrab.
Miks ta sulle halvasti ütleb.
Miks ta sind ignoreerib.
Miks ta valu teeb.
Ja ma saan aru, et minu kannatuse ja leppimise vahel seisab ainult üks asi – see, et ma ei mõista, miks teine nii teeb. Ja kui ma mõistaksin, leiaksin koha eneses, mille vastu mul kaastunnet polnud.
Sest KÕIK maailma küljed on tõesti minus peidus.
Vahel mul on raske leppida sellega, et ma ei mõista. Sest ma ei taha seda valu ja kannatust, kui keegi on olnud ülekohtune. Ma tahan ruttu mõista, et valu ruttu lahtuks. Aga ma saan aru, et mõistmine saab tekkida tasapisi, ajapikku, elu ja inimesi kogedes ... sest maailm on ju nii suur, mida enda sees ära tunda.
Ja tunda, et kõik, mida ma ei armasta on see, mis ootab minu mõistmist … minu enese sees.
Comments