Aastaid tagasi kohtusin Indias fotograaf Alessandroga, kellega aeg-ajalt oleme siiani mõtteid vahetanud. Vaatasin hiljuti ta videot, kus ta rääkis, et ta tundis end petturina, kuna tema uudisvoog koosneb ainult joogapiltidest ja spirituaalsetest juttudest, kuid nüüd on ta sellest eemale liikunud. Samas oli ta ise suur joogataja, aga pole ammu füüsilist praktikat teinud. Kas ta on seetõttu võlts, et ta ei ela enam joogalikku elu, kuigi ta aastaid seda oma praktikas ja töös välja elas? Alessandro jõudis arusaamiseni, et ta tunneb joogat ehk ühendust kõiges muus oma elus – looduses, kõndimises ja enam pole vaja seda suurejoonelise žestina (nt joogapoos) teha, et ta seda isegi usuks.
Mõtlesin hiljuti sama teema peale. Keegi avaldas kord pettunud kommentaari, et ta hakkas mind jälgima just joogateemade pärast, aga nüüd lihtsalt kirjutan igapäevalugusid ja imetlen end niisama. Paradoks on aga see, et need joogapildid ja -videod on kohati ehk suurem eneseimetlemine kui kirjutada, et sõin hommikul putru ja õhtul värvisin seina. Keerulise joogapoosi puhul sa juba tead, et enamik seda järele ei tee, ja seda jagades paistad jube eriline. Aga kes sind imetleks seetõttu, et sa hommikul putru sõid ja õhtul mehega tülitsemise pärast patja nutsid?
Märkasin, et see kuvand, mida ma aastaid tekitanud olen, on saanud mulle hoopis koormaks. Kui ma jagan kogu aeg õpetussõnu, filosoofiat, räägin kaastundest ja arengust, korraldan laagreid ja teraapiad, on väga lihtne mul endale ja teistel mulle omistada eksimatu pühaduse tiitel. Ja kui ma tunnengi midagi inimlikku, siis ma ei tohi seda välja näidata, sest see ei lähe mu kuvandiga kokku. Ma ei või inimesi persse saata, tujutseda või ka loll olla, sest ma PEAN hoidma oma täiuslikku joont.
Ja isegi siis, kui ma kukun läbi, lähen lahku, saan petta, kaotan raha, vajun depressiooni, siis ma pean seda vormistama õppetunnina, millel on moraal ja kuidas see mind avardas, parendas, karmat põletas ja kuidas ma SÜNDISIN JÄLLE UUESTI.
Ahh, ma ei viitsi enam … Minus on olemas need osad samuti, mis teevad vahel joogapoose, filosofeerivad, otsivad kaastunnet, teadlikkust ja märkamist. Aga minus on ka need pooled, mis solvuvad, vihastuvad, söövad krõpsu ja jäätist, teevad vigu, millest mingit moraali ega õppetundi ei otsi. Lõpetan üha rohkem lugusid nii, et ma ei tea, mida see mulle näitab ja võib-olla ei saagi ma seda teada. Või et asi ongi nii ja kogu komme. Ei mingit jõudmist kaastunde, mõistmise ja meeleparanduseni. Ongi nii. Lihtsalt ongi kogu lugu.
Comments