Access bars, vabastav hingamine, manifesteerimine, jääaugud, LSD, ayahuasca, kanep, tantra, jooga, gongid, kellad, tuled, viled, …
Mis siis… mis siis, kui kõike seda polegi vaja… Toon siia nimekirja veel ühe „abimehe“ – abimees „mitte midagi“.
Pärast viimast suhet panin detailselt kirja, milline mu järgmine kaaslane on. Tegin minevikusuhete varjudega tööd, pidasin päevikut… ja õppisin armastusse jäämist. Ning varsti Ta tuligi – see, keda kaua sai oodatud.
Ja tema tundis sama. Aga ta ei manifesteerinud, ei pidanud päevikut, ei teinud varjudega tööd…
See, kes manifesteerib – leiab suhte. Ning kui see ei toimi, ju ta manifesteeris „valesti“. Siis ta manifesteerib uuesti, „paremini“. NÜÜD on küll ta õigel teel.
Inimesed, kes ei tee endaga „tööd“, kogevad õnne. Inimesed, kes teevad endaga „tööd“, kogevad õnne.
„Mitte-spirituaalsed“ inimesed kogevad kannatusi. „Spirituaalsed“ inimesed kogevad kannatusi.
Mis siis… mis siis, kui me paneme selle võhma lõpututele eneseotsingutele, karjumistele, huilgamistele, hingamistele, mantratele – lihtsalt õnnelik olemisele. Ühel juhul läheme õnne juurde ringiga – läbi abivahendite, teisel juhul me oleme õnnelikud per se.
Aga kui sind teeb õnnelikuks karjumine, huilgamine, hingamine, mantrad, jooga – tee seda. Aga tee seda, sest see teeb sind õnnelikuks, mitte seetõttu, et nende abil õnne HILJEM leida. Kui jooga ei tee sind õnnelikuks, söö jäätist. Kui vabastav hingamine ei tee õnnelikuks, süga koera kõhtu. Nad on samad. Nad on kõik samad – tegevused.
Kui maailmas oleks ÜKS VEENDUMATULT KINDEL valem, mis tagab õnne KÕIGILE, siis KÕIK teeksid seda. Kui manifesteerimine toimib 100% kõigil, siis kõik teeksid seda ja kõik oleksid õnnelikud. Kui LSD toob kõikumatu õnne, piisaks ühest tabletist ja KÕIK oleksid juba õnnelikud. Kui tantra oleks kindel tee, teeksid kõik tantrat ja kõik oleksid õnnelikud.
Aga teid on tuhandeid ja ükski neist ei ole lõplik, final destination, THIS IS IT!! Lihtsalt… tee seda, mis sind õnnelikuks teeb, teades, et iga õpetaja ja müügimees peab oma teed kõige õigemaks, kuid see ei pruugi SIND õnnelikuks teha.
Manifesteeri või ei – õnn leiab sind üles.
Tee joogat või ei – õnn leiab sind üles.
Mediteeri või ei – kannatused leiavad sind üles.
Joogata või ei – kannatused leiavad sind üles.
Lihtsalt ole! Kui saad, ole õnnelik. Kui vaja, ole kurb.
Nähes oma kaaslase rõõmu, kes midagi „spirituaalset“ pole elus teinud, näen, et lihtsalt elu kogemine toob rõõmu.
Olles mediteerinud, joogatanud, hinganud, mantraid lausunud, manifesteerinud, praktiseerinud – ma ei tea, kas need on „õnne“ alus. Õnne alus on õnn ise… Aga kõik praktikad on toonud mind siia, kus ma loobun kontseptsioonidest, et SEE ongi SEE. Seega – miks mitte praktiseerida. Kui sinu eesmärk on õnn, ära tõmble ringi otsimaks õnne, vaid… tee asju, mis sind õnnelikuks teevad. Ole õnnelik, tundmata süüd oma "lahendamata mustritest", "toksilisest vihast", "valesti lausutud" mantrast, paindumatust kerest joogas, "kiiresti" möödunud vabastava hingamise kaifist, ära jäänud meditatsioonidest...
Võib-olla oleme me üldse liiga naiivsed, arvates, et me oma väikese mõistusega, mis kössitab pimedas koljus, suudame lõpmatuse välja muuta ja väänata jõulise hingamise või tablettide abil. Et just „õige“ sõnastusega leiame eluarmastuse. Või piisavalt küünlaid põlema pistes päästame oma „hukatusele“ määratud hinge. Või roosa kvartsi kandes peatame „needuse“.
Mis siis… Mis siis, kui kõik meie elus on määratud – raskused, edu, läbikukkumised, need ja teised inimesed, rikkused ja vaesus… ning kogu meie mäng seisnebki selles, et meis oleks taiplikkust, et KÕIGEST sellest rõõmu leida. Ja kui palju energiat me kaotame, kui me tõmbleme, lootuses, et SEE või TOO või hoopis SEE seda maailma muudaks ja tooks midagi, mis meile igal juhul määratud pole.
Järjekordne teooria „mitte midagist“. Sest tegelikult ei tea ju me tõde, vaid püüame kompida mööda aiateibaid ja loodame, et tabame kord BINGOT.
Mis siis… mis siis, kui BINGO ongi iga hetk SIIN ja PRAEGU.
Comments