Kui ma kunagi inimesi pildistasin, siis avastasin üllatusega, et enamik naisi polnud endaga rahul ja sajast pildist oli üks see, mille puhul lepiti kibedalt: „Ei noh, ega sellisest materjalist midagi paremat nagunii välja ei tule.“
Ärge saage valesti aru. Ma pildistasin tõesti ilusaid inimesi ja pildid olid samuti ilusad.
Istusin eile meikari toolis ja ta ütles, et tema üheksa-aastase meigikunstniku tööstaaži juures on ta avastanud kindla valemi: mida ilusam naine, seda vähem on ta endaga rahul. Ta lisas, et kui seitse aastat tagasi polnud teematki, siis nüüd uuritakse üha rohkem meikarilt, kas peaks ka oma kortse süstima.
Radikaalne ebakindlus nõuab radikaalseid otsuseid.
Otsustasin oma eneseusu proovile panna ja lasta teha fotosessiooni, kus ma ei lasknud oma ripsmeid pikaks värvida, kulme Türgi mõõkadeks joonistada, iluvigu ära peita. Ütlesin ka fotograafile, et mul on käed karvased ja las need olla nii. Kui veresooned kumavad kätelt, ära neid töötle – mulle meeldib nii. Jäta alles ka kõik kortsud ja muud vead. Ma tahan näha, kas suudan end vastu võtta KÕIGES, loomulikult.
Muidugi tegi ka õrn tuunimine ja töötlus oma ime, kuid jah. Ilma võõraste värvide, kunstripsmeteta, ilma ideaalseks joonistatud kulmude, geelküünte, juuksepikenduste ja muude aksessuaarideta võtan ma end täiesti vastu. Ma vaatasin neid pilte õrnusega, justkui oma hingega kohtudes. Mitte millegi võõraks joonistatud ideaaliga, vaid päris endaga. Armas oled, väikseke.
Mitte ükski meikar, fotograaf ega kirurg suuda ealeski teha imesid mu eneseusuga. Ainult mina.
Seega, naine ... Kuula nüüd seda ... Sa pole paks ega pekine. Ei, sul ei vajuta silmalaud pilku väsinuks. Ei, sul ei ole parem kulm liiga erinev vasakust. Ei, sul pole nina liiga pikk ja kongus. Ei, sul pole lõualott nii suur. Ei, naine, su kintsud pole liiga tsellused. Ei, sul ei ole liiga suured kõrvad, käed soonelised, kael kortsus, kõht ripakil, põlved viltu, huuled liiga peenikesed.
Sa oled ELANUD – su silmad on näinud valu, su puusad on kandnud raskusi, su käed on kurbust minema paitanud, su huuled on jaganud mett mõrule mekile, sa oled nutnud, oled hõisanud, oled olnud murtud, oled tõusnud tuhat korda, armastanud täiest hingest, sa oled E-L-A-N-U-D!
Sa oled ELU, mitte illusioon ajakirjast, ekraanilt või Instagramist.
Sa oled ELU ja su keha jutustab sellest tuhandeid legende.
Mitte ükski ELAV hing, taim, nähtus pole ideaalne, vaid kaunis oma ebatäiuses, kurvides ja lohkudes, millesse on peidetud kõige põnevamad lood.
Naine, ma küsin sinult: kas sa ootad endalt illusiooni ja jääd end kõrvutama illusiooniga või võtad sa vastu tõe, et sa oled ...
päriselt ka ...
ELAV LEGEND?
Kas sa võtad oma hinge vastu nii ehedalt, nagu ta on? Või vajad enda aktsepteerimiseks karke (süste, värve, ehteid, silikooni, karburaatorit, vibraatorit, kondensaatorit ja kõike muud)?
Tekst: Pamela Maran
Comentarios