Lugesin aastaid tagasi Anne Lamotti raamatut kirjutamisest "Bird by bird", mis jagas humoorikalt ka üldist elufilosoofiat. Mulle jäi meelde raamatu nime saamise lugu, mis on ehe näide prokrastineerimisest ehk asjade edasilükkamisest, munemisest, aeglemisest... kuid samal ajal ka sellest, kuidas sellest välja tulla.
Anne kirjutab nii: "30 aastat tagasi oli mu vanem vend kümnene ja proovis kirjutada ettekannet lindudest, milleks tal oli olnud kolm kuud aega. Tähtaeg jõudis kätte järgmisel päeval. Olime perekonnaga maakodus Bolinas ja ta oli köögilaua taga nutmise äärele jõudnud, ümbritsetuna köitepaberist, pliiatsitest ja avamata raamatutest lindudest, halvatuna eelseisvast ülesandest. Seejärel istus mu isa tema kõrvale maha, pani käe venna õla peale ja ütles: "Lind linnu haaval, sõbrake. Võta lind linnu haaval."
Me lükkame asju edasi tihti seetõttu, et see eesmärk on niivõrd suur, et meele jaoks on lihtsam alla anda. Ülesande igavus, keerukus, mahukus, ebaolulisus lükkab selle täideviimise tagaplaanile ja nii kauaks, kuni sellega silmitsi seismine on täielikult vältimatu.
Munemise, aeglemise allikas on suuresti pilt sellest, mis peaks olema tulemus. Alateadvus võtab vastu lõpliku pildi - 30leheküljeline ettekanne lindudest, 100leheküljeline lõputöö, TERVE maja koristamine, suure ürituse korraldamine, ideaalne vorm... Lõpptulemus on kaugel, kättesaamatu ja raske. Nii me ei asugi selle kallale kohe, sest hüpe status quolt - ei millestki - lõpptulemuseni on hoomamatu, näiliselt isegi võimatu. Kuna meel ei usu, et ta on ei millestki võimeline saavutama hetkega (sest ajalist mõõdet, käesoleva ja eesmärgi saavutamise vahel pole) lõpptulemuse, annab ta juba eos alla. See toimub alateadlikult.
Teadlik meel teab, et tal on kolm kuud aega, aga alateadlik meel teab vaid lõppeesmärki ja seda, et me peaks selle NÜÜD saavutama, aga ei saa. Seega on see saavutamatu.
Kui me millestki vaimustume, puudub meil taju detailidest ning me kaome ajatusse loovusesse, kus KÕIK on võimalik ja kõik on põnev. Ilma vaimustuseta seisame silmitsi igavate detailide ülekoormusega, mida on tohutult palju ning see kõik TUNDUB ületamatu. Lihtsam on seega mitte ülesandega üldse tegeleda.
Seepärast me pigem skrollime internetis, jutustame ennast unustavalt sõpradega, vaatame filme ning tegeleme kõige muuga kui et selle tüütu kohustusega, mida me PEAME tegema.
Kuidas seda ületada?
Mõtle sellele, mida sa SAAD teha.
Kui sa oled depressiooniga voodis, siis mida sa saad teha? Kui sa näed eesmärgina korras maja, korras väljanägemist ja tehtud töid, siis on mõistetav, miks sa voodist ei saa tõusta. Aga mida sa SAAD teha? Võib-olla on see täna juuste pesemine. Ja sellest piisab.
Võib-olla on see ühe taldriku pesemine. Ja sellest piisab.
Võib-olla on see voodi ära tegemine. Ja sellest piisab.
Taldrik taldriku haaval saab eesmärk saavutatud.
Kui sul on vaja kooliks paks ja raske raamat läbi lugeda - mida sa teha saad?
Võib-olla on see ühe lehekülje lugemine. Ja sellest piisab.
Võib-olla on see raamatu laenutamine. Ja sellest piisab.
Täna ei ole vaja raamatut lõpetada. Mida sa teha saad? Sellest piisab.
Samm sammu haaval saab raamat läbi loetud.
Kui sul on vaja terve maja ära koristada - mida sa teha saad?
Võib-olla pesed täna vetsupoti puhtaks. Ja sellest piisab.
Võib-olla lööd peegli läikima. Ja sellest piisab.
Sahtel sahtli haaval saab maja puhtaks.
Küsi endalt - mida ma teha saan? Ära keskendu suurele pildile, mida sa tegema PEAD, vaid tunneta, mida sa teha SAAD.
Lind linnu haaval. Kõik on võimalik. Lind linnu haaval.
Tekst: Pamela Maran.
Comentários