„Kas sa võiksid mind kaissu võtta?“ küsib mu tütar nii lihtsalt ja muretult.
Teinekord sätib ta valmis magamistoaspaa. Süütab elektrilaterna, paneb valmis rätiku ja massaažiõli ning ütleb: „Sa võid mulle nüüd massaaži teha.“
Kui lihtne ja ilus on paluda end armastada ilma ühegi klauslita. Ilma selleta, et „äkki ma olen tüütu“, „ei ole ilus paluda teisel endale massaaži teha“, „äkki ta ei viitsi täna“. Ei, ma tahan ja tunnen, et ma pean praegu massaaži saama ja ma küsin seda.
Ma igatsen täna nii hullult kaissu, suurte tugevate käte vahele. Ei, mitte põgusat tere-kallistust või Facebookis saadetud kalli-emotikoni, vaid päriselt ka sooja inimest, kes laseb mul enda hõlma pugeda ja seal paar tundi logeleda. Ilma klauslita. Ilma ettevalmistuseta seksiks, kooseluks, suudlusteks, lubadusteks. Lihtsalt niisama sellel hetkel, ja pärast minna edasi, nagu polekski midagi olnud. Igatsen lihtsalt sellises hetkes olla.
Mu endine abikaasa tuli korra läbi. Nii väga tahtsin talle öelda, et ta võtaks mind natukeseks kaissu. Aga sellega kaasnevad kohe klauslid – ah, ära hakka valesid signaale välja saatma; ära mängi teise tunnetel; ära tekita lisamuresid ... ära küsi kaissu.
Oh, nii väga kui ma ka ei proovi paista elutark, suur ja tugev, sellest veel rohkem ihkan ma täna kaissu, et olla rumal, väike ja nõrk.
Aga võib-olla ihkan ma olla lihtsalt sama muretu ja aus nagu väikene laps.
Tekst: Pamela Maran
Comments