Mulle meeldivad lihtsad inimesed. Südamest meeldivad. Ma tunnen, et olen kõige rohkem just nende moodi.
Mida enam inimene õpib, saavutab, teeb, rassib, seda enam silte ta enda kanda võtab. Kõrgharitud, auhinnatud, saavutanu, spetsialist, alusepanija, uuendaja ... ja inimene kaob sildikuhila alla. Oma siltide vahel istudes ei näe ta isegi, kes ta tegelikult on.
Lihtsad inimesed ei räägi asjadest, mida nad omavad, autodest, millega sõidavad, koolidest, kus nad on käinud, tööst, mida on teinud, vaid sellest, mida nad armastavad ja austavad, mis neid vihastab, mis neid rõõmustab. Nad ei maskeeri oma mõtteid, sest nende olemus isegi pole maskeeritud ilusate dekoratsioonidega. Nad on ehedad.
Mulle meeldivad lihtsad inimesed. Sildikuhilast võiks neilegi visata mõne: lihtsameelne, rumal, harimatu ... sest oma sildikoorma all ägades tekib kadedus nende peale, kel ei ole seda koormat. Aga kui meil poleks neid silte, siis näeksime ainult ehedat olemist.
Ma soovin olla lihtne ... Et ma ei kirjutaks keeruliste metafooridega luuleridu ... et ma ei looks kunsti, millest keegi aru ei saa ... et ma ei räägiks keeruliste sõnadega, et näida tark ... et ma ei kaunistaks lihtsust aksessuaaridega, et NÄIDA miski või keegi.
Olla lihtne ja ehe. Suurim julgus on olla eikeegi ja sellega ühes KÕIK.
Soovin lihtsust. Ausust ja ehedust. Julgust olla eikeegi, eimiski, eikuskil.
Tekst: Pamela Maran
Comments