Vaatan, kui palju korrutatakse vana head spirituaalset slõuganit „Lase minevikul minna!“ või „Lase halvast lahti!“. Väga palju aastaid oli see ka mulle mantraks. Ainult et pärast mitmeid aastaid hakkasin ma päriselt selle tähenduse üle juurdlema ja mõistsin, et selle korrutamisest ei piisa, et „lahti lasta“.
Samamoodi armastatakse korrutada „probleem on sinus, sa pead endasse vaatama“, „tegele endaga“, „universum tahab sulle head“ jne, aga enamikul nende lööklausete uskujatel ja ka edasi õpetajatel, puudub intellektuaalne arusaam, mida need sõnad TEGELIKULT tähendavad.
Vaatleme lahtilaskmist.
Läksin lahku, süda valutab koledasti. Pöördun spirituaalse teejuhi poole. Ta ütleb: „Luba sellel valul endast lahkuda. Anna talle võimalus minna.“
„Äää … no okei … aga kuidas?“
Teejuht: „No … lihtsalt … et kujutad nagu ette, et see valu läheb sinust ära ja sa ei hoia seda inimest kinni.“
„Aa, okei …“ (Mina kaks päeva hiljem). „Kuule, aga ma ikkagi mõtlen talle ja süda on ikkagi väga valus.“ Teejuht: „Siis sa ikkagi ei lasknud täielikult lahti. Mingis osas jäid siiski kinni.“
Ja niimoodi see dialoog jätkub. Ja jätkub heietusena, sest ühel on probleem ja teisel on TEOORIA, kuidas probleemist lahti võiks saada.
Võib-olla on teejuht natuke täpsem ning ta annab konkreetsed juhised. Näiteks – ära mõtle rohkem sellele teemale. Või lausa korruta tuhandeid kordi: „Ma ei mõtle talle. Ma liigun edasi. Ma ei mõtle talle. Ma liigun edasi …“
Me ei hooma seejuures, et kõik need võtted ja teooriad juhatavad meid intellektuaalsest kohalolust eemale. Need „nipid“ juhatavad meid ignoreerima, meelt nüristama (nagu rähn, kes taob nokaga vastu puud, et piisava repetiivse tööga saavutada tulemus) ja tegelikkusega mitte toime tulema.
Teooria korrutamine („Lase lahti!“, „Tegele endaga!“, „Kõik on sinu hüvanguks!“) muudab meele tohutult nüriks ja samas loob sisemise lõhe. Mul on mingi ideaalpilt, milline ma peaksin olema (teooria järgi lahti lasknud; mitte valu tundev; õnnelik), aga samal ajal probleem käib mind endiselt kummitamas. Ning ma püüan ja püüan korrutada neid lauseid, rakendada võtteid, aga ikka ja jälle ma põrkun oma valuga kokku.
Vahel … vahel siiski need võtted toimivad, aga mitte probleemi lahustamises, vaid luues müüri valu ja selle tundmise vahele.
Näiteks, mind peteti ning ma ulgusin kuude kaupa kaaslase kaotust ja pettumust temas. Siis käisin ma nõia juures, kes tegi mulle uuga-buuga, ning ma tundsin, kuidas valu minust väljus ja olin pärast justkui 15 kilo kergem. Valu kadus.
Aga piisab sellest, et uues suhtes laigib mees üht ilusat piffi ja minus ärkab solvumine ja viha. Kust ta tuleb? Ta tuleb sellest eelmisest ja kõikidest eelnevatest kogemustest, kus ma oma valule selja keerasin ja teooriate, uuga-buugade abil tuimastuse lõin.
Sest millest see praegune reaktsioon, kui ma olen PÄRISELT kogenud vabanemist valust, vihast, kurbusest? Millest see praegune reaktsioon, kui ma kogesin kunagi valu, aga moondasin selle PÄRISELT kerguseks ja vabanemiseks? Kui ma juba TEAN, et valust võib vabaneda hetkega, siis ma ei peaks ju ka praegu valutama, vihastuma, kurb olema, sest see on ju vaid HETK, millest saab vabaneda.
Seega mingit vabanemist tegelikult ei toimunud. Toimus eemaldumine, võõrandumine, ajutise müüri ehitamine.
Ma ei usu sellesse, et täielikku lahtilaskmist on olemas. Vähemalt mitte keskmise (u 8 mljrd inimest) inimese jaoks.
Teooriad annavad meile eelduse, et meil on võimalik oma inimlikkusest lahti öelda. See on umbes sama nagu väita, et me saame piisavalt kõva mõttetööga oma paremast käest lahti. Lõpuks ongi see võimalik, et me ignoreerime teda ja ta lipendab lõpuks täielikult märkamatult meie kõrval. Aga piisab sellest, et keegi viskab meie suunas ootamatult palli ja JÄRSKU on kaks kätt seda püüdmas. Oli vaja vaid õiget tingimust, et mingit loomulikku osa meist äratada.
Valu, viha, kurbus on samuti meie loomulikud inimlikud osad. Nad omavad aga jõudu meie üle, kui meil puudub intellektuaalne arusaam, MIKS nad meis ärkavad ja eksisteerivad.
Kuni me püüame oma „negatiivseid“ tundmuseid „ära tegeleda“, „ära hingata“, „uuga-buugatada“ – tähendab me võitleme enda loomulike osade vastu. Me ei armasta end täielikult. Me armastame end sinnamaani, kus algavad ebameeldivad osad. Ning see on tingimustega armastus.
Kuidas sa saaksidki jõuda täieliku rahuni, kui sa pidevalt võitled mingite osade vastu, mis kuuluvad inimeseks olemise kogemuse juurde – mis kuuluvad sinu juurde?
Kuidas lõpetada võitlus? Lõpeta täiuslikkuse poole pürgimine. Lõpp-punkti ei eksisteeri. Sa jäädki pürgima, maadlema, võitlema.
Luba endal valutada südant, vihastuda, blokeerida inimesi, olla õnnetu. Aga ole valus, vihas, blokis, õnnetuses totaalselt, täielikult. See tähendab, et sa ei väldi mitte midagi selles kogemuses.
Kui kogemus kestab pikalt ja pikalt – see tähendab, et sa väldid.
Mu süda ikka veel valutab sellest lahkuminekust. Mida ma väldin? SEE on küsimus – mitte aga „kuidas lahti lasta“.
„Mul on ikka veel valus ja ma muudkui mõtlen tema peale. Miks ma seda teen? Tegelikult ma endiselt armastan teda. Ma mõtlen talle kogu aeg, sest ma ei saa tema endaga ühenduses olla ja ma püüan teha seda läbi mõtete. Tegelikult pole vahet, kas need mõtted on vihast või mälestused ilusatest hetkedest – ma otsin ühendust. Aga miks ma seda nii väga otsin? Sest ma tunnen, et ma saan seda ühendust ainult läbi tema. Miks see probleem on? Sest ilma temata – tundub, et mul on uskumus – ma olen ja jäängi ühenduseta.
Ma vaatlen ja vaatlen oma kurbust, viha ja armastust, uurin tema erinevaid nüansse. Ja nii olen ma tegelikult endaga ühenduses. Nii ma ei oota, et TEMA kuulaks mu kurbust, saaks osa mu vihast ja armastusest, et ma SIIS saaksin ühendust tunda.
Läbi oma tunnete vaatlemisega, olen ma juba ühenduses. Ning ma olen seda veel ja veel ja veel, kuni need õnnetud osad tunnevad, et neid ei ole hüljatud, nad on PÄRISELT toetatud. Seda lõpuks ometi MINU ja mitte kellegi teise poolt.“
Ning see on kohalolu oma inimlikkuses.
Kui vaja, tee see teooriaks, et seda protsessi mõista. Aga lõpuks loobu teooriast ja tule endasse, oma inimeseks olemise kogemusse täielikult kohale.
Midagi pole vaja lahti lasta ja millegagi pole vaja kogu aeg „tegeleda“.
Sa ei saa oma südamest lahti lasta. Ja kuni sa „tegeled“, ei ole sa kohal.
Lihtsalt – tule iseendasse.
Ja võib-olla mitte midagi ei muutu. Sest kui sa ootad, et muutuks, siis sa tuled kohale tingimustega armastusega – „ma olen endale toeks, kui mul parem hakkab“ („sa saad õhtusööki, kui sa oma toa ära koristad“).
Aga sa oled nii väga endas kohal, et isegi siis, kui midagi ei muutu – ka siis ei pööra sa endale selga ega taha enda osadest lahti saada või neist lahti lasta. Sa oled kohal – No. Matter. What.
Comentarios