Loen vahel oma 13 aasta taguseid muljeid tütre ootusest ja mõtlen, kas ma olen nüüd nii laisk, et ma memuaare ei kirjuta või teise lapsega ei tiirlegi kogu maailm ümber raseduse, et iga kuu kõhupilti teha ja igat viimsetki tähelepanekut kirja panna.
Leopoldil on isaks saamisest möödas üle 23 aasta ja mõnes mõttes tunneme siiski nagu esimest korda seda teekonda käies. On ärevust, põnevust, ootust, elevust, kuid meie põhilised teemad on ikka kõike muud kui peagi saabuv laps. Katsun siis mingidki märgid maha jätta, et kunagi 13 aasta pärast oleks jälle tore lugeda.
Comments