Miks on lahkuminek või lähedase surm niivõrd valulik sündmus?
Sest me näeme inimest eelkõige kui füüsilist vormi ja läbi selle naudingute loojat.
Kallimat kaotades tekib lein kõige selle järele, mille see teine justkui kaasa viis: suudluste naudingu, ühtimise ekstaasi, naerude kerguse, komplimentide ilu, embuste soojuse, kaisutuste üksolemise, võimaluse olla kuuldud ja märgatud ... KOGU täiuse, ilu ja armastustunde. Me leiname head tunnet, sest kõik need head tunded on seostunud teisega ja tema tegudega.
Keeruline on aru saada, et see teine inimene tegelikult ei loonud mitte midagi meie sees, vaid viitas sellele, mis juba olemas oli. Meie kõigi sees on suudlustest tekkiv nauding, kergus naerust, embustes tekkiv soojus ja kõik muu imeline. Meie sees juba on see armastus ja tema 50 kuldset nüanssi olemas.
Kui igal naudinguhetkel kaotame ühenduse teadmisega, et see on JUBA meie sees olev tunne, siis hakkame kõike head seostama teise inimesega. See on nagu Pavlovi refleks. Iga kord, kui kogeme naudingut, kogeme seda tänu sellele INIMESELE. Kui me juba kaugelt näeme selle jumaliku olendi tulekut, läheb süda soojaks ja liblikad närivad soolestikku augud. Ding-ding-ding! käib kell ja koertel ila voolab, sest iga kord on kellahelina peale toodud sööki. Selliselt ongi aju programmeeritud – loomalikult.
Jumalikkus on tõusta kõrgemale. Tõusta arusaamisesse, et teine on vaid viit ja sina oled tema viit.
Kuidas mitte klammerduda füüsilise vormi külge? Praktiseeri. Iga kord, kui tunned naudingut, ilu, ekstaasi – suuna see edasi südamekeskusesse, oma südamevalgusesse. Nii ei klammerdu sa tunnete külge, vaid oled kogeja, kes seda jumalikkust kogu maailmaga jagab – läbi oma südame. Kui nauding on MINU nauding, mida TEMA tekitab, siis kaod klammerdumisse, kus iga konkurent või ohtlik sündmus näiliselt su rõõmu röövida püüab.
Isegi siis, kui see füüsiline vorm sinust kaugeneb või jäädavalt lahkub, luba tal minna, tundes rõõmu. Rõõmustades, et sa kogesid üksolemisi ja leidsid teise abil teekonna iseenesesse. Oma inimlikus südames võid leinata, et see füüsiline vorm on lahkunud, aga samas on rõõm suurem. Sest seda rõõmu ei saa miski röövida – ta on alati olnud ja jääb igavesti sinu sisse.
Proovi järele. Kujutle kõige kuumemat suudlust, kõige sügavamat kaisutust ja sa tunnetad enda sees nende hetkede hiilgust. See pole küll ehk esiti nii võimas, aga sa leiad üles kas või õrnad nüansid neist tunnetest. Seejärel jää sellesse tundesse, kaotades ära vormi (teise inimesena ja tegevusena). Nii hakkad sa tasapisi kaotama klammerdumist vormi ja muutud kogejaks, kelle jaoks elust saab võrratu assortii, mille maitse ei kao kommide kadumisel.
Tekst: Pamela Maran
Comments