Kõik inimesed meie elus on ajutised ilmingud ja määratud kadumisele. Mõni kaob pärast koos veedetud aastakümneid üks hingetõmme enne meid, mõni neist tuleb sekund kestvaks silmapilguks vastutulijana. Igal juhul on kõik inimesed meie elus läbijooksjad. Elumängu teeb huvitavaks see, et me ei tea kunagi, kui kaua keegi on määratud meie elus viibima.
Probleemi tekitab mõistus, mis klammerdub ega lepi kaduvusega. Eriti kui tegemist on lähedaste suhetega. Me ei taha suhte lõppu, lähedase surma ega kaotust mitte ühelgi viisil. Selle suhtumisega seisame tõrksalt vastu universumi ja energia jäävuse seadusele, et energia PEABKI muunduma ühest olekust teise. Elus ja arenev organism on määratud muunduma, niisamuti ka suhe kahe organismi vahel.
Suhtesse astudes eeldame alati igavikulisust ja loodame, et see ongi nüüd SEE. Samas pole meil aimugi, kui kaua on meile antud tegelikku aega, kuni see, meie elust möödakõndija, on ära teinud oma töö meiega ja meie omakorda temaga. Kaks inimest saavad alati kokku, et teineteise teadvust avardada, olla arengus tööriistaks. Vahel kestab ülesande täitmine mõne nädala, mõnikord aastakümneid. Seepärast ei maksa heituda, kui mõni suhe kestab väga lühikest aega. Töö sai lihtsalt tehtud. Vaid mõistus tahab igavest õnne ja peab lühikest suhet läbikukkumiseks.
Mõistuse abil võib lühikest õppetundi venitada pikemaks, aastatepikkuseks kannatuseks. Kui armastus on lõpetanud ülesande, hakkab ego surnud hobust edasi vedama. Tekkinud on klammerdumine ja usk sellesse, et see ajutiselt kogetud õnn sündiski ainult tänu teisele inimesele. Teine oli tegelikult viit enda sisse, kus see õnneseisund olemas oli.
Klammerdudes ja kartuses on algne puhas armastus oma kuju muutnud ja järele on jäänud ego. Egol ei ole armastust ja ta hakkab kasutama teist inimest selle moondunud tunde tagasimoondamiseks. Aga surnud hobust ei saa jalule peksta – see tekitab ainult veel rohkem valu. See on etapp, kus paarid leiavad end pidevalt tülitsemas ja uuesti leppimas. Tüli, ohvrirolli ja süüdistamisega oodatakse tagasi seda moondunud armastustunnet, mida ei ole ega tule. Jäävad ajutised illusioonid, et kui surnud hobusele on piisavalt kõva nätakas antud ja ta hetkeks vappub, võib tegelikult sellest korjusest isegi asja saada. Aga ei saa. Sest õppetund on läbi, ülesanne on lõppenud, kuigi kumbki ei taha seda enam tunnistada.
Kui on armastus, siis on armastus. Ta voolab, särab, andestab, jumaldab, tegutseb, möllab, areneb ja avardab. Kui tekivad küsimused, on armastus moondunud järgmisse vormi ning jätnud järele kaks mõistust, mis usuvad: „Aga äkki siiski?“
Kui mõistus lepib kaduvusega ja sellega, et õppetund on läbi, on võimalik minna teisenenud armastuses oma teed, enne kui egost tekkinud kannatused ja aastatepikkused vintsutused lõplikult ka sõpruse ära hävitavad.
Raske on leppida ja aru saada, et tegelikult armastust enam pole. On vaid klammerdumine ja usk lausesse „ma armastan sind“, mida mõistus tõesti ja siiralt usub. Aga hing teab, et see on vale.
Kuid.
Kuid siiski.
Armastust ON võimalik tagasi tuua ja luua. Aga see nõuab MÕLEMAPOOLSET tahet, panust ja tööd. Kuid selle tahte tuumaks peab olema soov ENNAST arendada, mitte teise nimel egoga klammerdudes luua ajutiselt illusiooni „muutunud minast“. See viimane on vaid moodus agooniat pikendada.
Hing tunnetab, kas suhtes tekkinud kriis on vaimu täielikuks pöördeks, alistumiseks, lahtilaskmiseks, muutuseks, panuseks ... Või on tegelikult aeg tunnistada, et ülesanne on läbitud. Ja kuigi mõistuses on armastus, on sellest hoolimata aeg lahkuda, enne kui surnud hobune roiskuma hakkab.
Tekst: Pamela Maran
Comments