Mida ma täna mõtlen, teen või ütlen, on minu eelnevate kogemuste tulem. Ma ei saa praegu teha ega öelda MITTE MIDAGI teisiti, kuna eelnevate tehete summa ei saa olla midagi muud kui see, mis praegu on.
Eelnevad päevad on 5+5. Tänane on 10 ja see ei saa olla 11 või 12, isegi kui keegi nii väga seda mult soovib.
Ma lepin kõigega, mis mul on täna ja mis oli eile, sest ma tean, et mitte midagi poleks saanud teisiti teha. Tänasest leppimisest sünnib uus tehe.
Kui ma lepin endaga täielikult, siis mul ei ole vaja kedagi teist muuta, arvustada, pahaks pidada, sest kõik, mida ta teeb, on tema võimalike variantide parim ja selles ei saa olla midagi muud.
Kui ma tean, et mu antud hetke summa on nii ega saa olla teistsugune, siis ma lepin kõikide teiste inimeste olemisviisidega.
Ma ei saa olla täna teisiti. Ma ei saa olla nii, nagu keegi arvab, et oleks parem, valgustatum, ilusam. Ma saan olla ainult see, mis ma olen, ei midagi muud.
Ja nii ma suudan leppida ka kõigi teistega. Ka sina ei saa olla teisiti kui see, kuidas sa praegu oled.
Kes arvab, et on teisest ülevam, parem, arenenum, eitab endas hirmu, et ta on alam, halvem ja mahajäänum.
Kes sunnib peale oma arvamust, ei suuda leppida enesega.
Ainult see, kes võtab end täielikult vastu, võtab vastu ka teisi.
Kes eitab iseennast, see tunneb, et peab teisi juhendama, valgustama, õpetama, kui seda palutud pole. Sest tema enese leppimatus vajab ümberlükkamist teiste puudusi torkides – kui nemad on halvad, siis olen ju mina hea! Siis minus ei ole neid puudusi, mida ma kardan!
Aga mina võtan end täna vastu nii hästi, kui ma täna suudan ... ja kui ilus see on! Ja kui ilusaks on muutunud kõik minu ümber, keda ma enam juhendama, aitama, õpetama ei pea. Kõik on ilusad just sellistena, nagu nad on.
Tekst: Pamela Maran
Comments