Ma vahel mõtlen, et äkki mu kaaslane Leopold on hoopis Jumal ja ta mängib, et on inimene. Kui ta midagi teeb, ma vaatlen teda päris pikalt, et näha, kas ta unustab end rollist ära.
Hiljaaegu jooksid mu silme eest läbi tuhanded pildid läinud aastast, mil Leopold mind kuulas ja toetas.
Mina: „Ma tunnen end oma kehas nii halvasti.“
Tema: „Mis mõttes? Sa oled ju nii ilus!“
Mina: „Kas ma käitusin temaga liiga jämedalt?“
Tema: „Ei, tal oli täpselt seda vaja kuulda.“
Mina: „Kas ma panin sind oma kommentaariga halvasti tundma?“ Tema: „Ei, see ju on tegelikult ka nii.“
Mina: „Mul on nii halb tunne.“ Tema: „Kuidas ma saaksin sind toetada?“
Tuhandel viisil on ta mulle alati öelnud, et kõik, mida ma tunnen või teen, on õige. Et ma olen ilus, hea, täiuslik täpselt nii nagu ma olen.
Mitte kunagi ma pole kuulnud talt nõuannet, soovitust, kriitikat, peegeldust, mitte midagi muud peale selle: „Ma kuulan sind. Ma märkan sind. Ma toetan sind.“
Sain neist piltidest aru, et inimesi ei tervendagi miski muu kui armastuse avar ruum. Avar ruum, kus sa oled vastu võetud kõige sellega, mis sa oled.
Ma mäletan, kui ma aastaid tagasi kurtsin oma mentorile, et mind häirib mu pidev telefonis skrollimine. „No ja siis? Sa ju teed seda, mis meeldib. Tee siis rõõmuga!“ ütles ta. Ja mulle ei mahtunud see soovitus pähe.
Sest iga kord, kui me räägime oma valust, siis me saame nõuannet, kuidas me peaksime midagi teisiti tegema. Kätekõverdusi, kui tahame magusat süüa; hingamisharjutusi, kui oleme närvis; vaatlema oma sisemaailma, kui keegi käitus meiega halvasti; panema vanaemale küünla, kelle needuse tõttu meil on kõht korrast ära jne.
Ma näen seda oma kirjutiste allgi, kui palju tuleb nõuandeid, kui ma pole midagi küsinudki. Sest me oleme harjunud raskustest pea ära pöörama ja hakkama millegagi TEGELEMA. Alati tuleb midagi teha ja kõigil on olemas alati üks nõuanne, MIDA teha.
Leopold ei pööra pead ära minu raskustest ega pane ka mind sellest ära pöörama. Tema armastuse avaras ruumis tunnen, et see, mis just praegu toimub, on täielikult vastu võetud.
Ja samas ärkab minus siiski paranoia, et äkki ta tahab mulle lihtsalt heameelt valmistada. Äkki ta valetab mu rõõmuks. Ja ma puurin lisaks: „Äkki ma ikkagi käitusin liiga ülekohtuselt?“
Kuid ta ei ärritu kunagi mu puurimiste ja analüüsimiste peale. „Ma usun küll, et sul oli õigus,“ vastab ta ka kolmandale paranoilisele küsimusele, et ÄKKI ikkagi ma olen halb.
Ta õpetab mulle teraapiat selle kõige sügavamas tähenduses. Kui inimesed jõuavad minu diivanile, siis mõistan mina ka nende katsumusi, pahesid, kaitsemehhanisme, et öelda: „Sul oli ju õigus nii tunda. Kõik, mis sa teed, on okei.“
Esialgu võib see mõnes tekitada pinget ja paranoiat, sest see ei saa ju olla nii, et mul on õigus lapse peale karjuda või mehega manipuleerida või alkoholi tarvitada raskel õhtul. Aga ma mõistan, miks nad seda teevad – mehhanism, et olla märgatud, et jääda valusas maailmas ellu.
Ja järgmisena saavad nad kogeda kergust: „Ahhh… et siis ma ikkagi olen okei ja mis ma teen ja tunnen on okei?“
Ning selles kerguses saab muutus hakata sirutama oma oksi nagu siiani hullusärki seotud puul. Enam ei ole väljaspoolt survet, et ma pean midagi TEGEMA, midagi USKUMA, midagi MUUTMA, et SIIS saabuks rahu.
Ka mina saan luua armastuse avarat ruumi, kus rahu on juba olemas, siduda hullusärgi paelad lahti ja inimesel tekib endal võimalus ja valik, kuhu poole ta sirguda tahab.
Nii, nagu Leopold minuga teeb. Et kuigi ta jumaldab mu kõhurulle ja armusangasid, siis tema armastuse nimel ma ikkagi lähen trenni. Ja kuigi ta ütleb, et mu ärritumine oli sellises olukorras mõistetav, ma tuletan meelde seda avarust ja armastust, et olla sama armastav ka raskuses – nagu temagi. Selles avaruses muutub kõik kiiresti.
Otsisime Tartus kohvikust laktoosivaba torti, mida sõbrannale viia, kes laktoosi ei kannata. Samal ajal pressis peale Leopoldi esinemise aeg. Mitmendas kohvikus jäin ootama teenindaja pilku, et küsida laktoosivaba desserdi kohta. Seisin kassa ees, teenindaja samal ajal kassas sahmimas. Ta ei pööranud pilku minu poolegi. Minutid veeresid ja minu ärevus Leopoldi hilinemise pärast tiksus veel kiiremini. Kui teenindaja oli sahmimise lõpetanud, pööras ta kannapealt ringi ja kõndis minema. Vihastusin tuliselt ja otsustasin lahkuda, Leopold kaenlas.
„Kuradi teenindaja küll! Ta ei vaadanud minu poolegi!! Ma ootan nagu kuradi loll viis minutit ja ta lihtsalt marsib minema!!“ vahutasin kõndides.
„Tõepoolest, kuradi t…apea!!“ viskas Leopold vastu.
Ja ma purskasin südamest naerma. Ta võimaldas mul olla vihane, ta ei palunud mul peegeldada mu sisemust, ta ei palunud mul maha rahuneda, ta ei öelnud, et see on tühiasi. Samas ei tundnud ta ise pahameelt, aga püüdis minuga kaasa tunda ja kaasa möliseda nii avaralt, et see tõi mindki avarusse, kus ma sain oma hullusärgi seljast heita. Ja enda üle naerda.
See on ainus, mis ravib. Armastuse avar ruum. Ruum, kus sa võid olla, nagu oled ja midagi ei pea muutma.
Äkki Leopold ongi Jumal. Igatahes õpetab ta mulle palju. Ja mitte läbi õpetussõnade, vaid lihtsalt armastades.
Andku Jumal mulle tarkust anda sama ka teistele – ilma nõuanneteta lihtsalt armastada.
* Armastust jagame selle suve ainsal avalikul üritusel SIIN.
Comments