Viimasel ajal olen ma korduvalt kokku puutunud teemaga, mis ilmselt kutsub mind väga pikale mõtisklusele.
Teraapiasse on sattunud juhtumid, kus inimene kannatab vägivaldses suhtes ega oska sellest enam väljapääsu leida. Olen tänulik neile inimestele, kes on end jaganud ja lubanud seda teemat ka siin kirjalikult avada, et kõik teised, kes ei suuda kuhugi pöörduda, võiksid leida ehk neist ridadest mingit selgust. Räägime suhtest vaimse vägivallatsejaga – seejuures pole vahet, kas see on vanem, kaaslane, endine kaaslane, mehhanismid on neil kõigil sarnased.
Avan esmalt teemat läbi vägivallatseja, sest kuigi ma annan siin silte nartsissist või psühhopaat, siis seda vaid lühema kirjeldamise nimel. Sest ükski inimene ei ole lõplikult üks silt või üks osa, isegi siis, kui see osa meile tungivalt näkku kargab.