Ise küsin, ise vastan rubriik :) Vahelduseks kõikidele "tarkuseteradele", meeldib mulle tegelikult inimlikku juttu ka ajada.
Viimased suursündmused sellest aastast olid rasedus, peetumine ja abort. Tagantjärele tajun seda põneva ja pöördelise kogemusena, mis avas minu jaoks huvitavaid tahke. Kui valu ja kaotus on sügavalt toetatud, nagu me seda Leopoldiga tegime, ei jää sellest põletavat kohta, vaid sündmus, mida me lihtsalt kogesime. Aga need sündmused muutsid mind, kindlasti.
Ma olen olnud kogu teadliku elu pigem lastesaamisele tugevalt vastu. Mõtlesin sellele ka mõned aastad tagasi, millest see vastumeelsus alguse sai ja nagu ikka - leidsin lapsepõlve.
Sündisin teise lapsena ja kui olin kolmeseks saanud, lisandus perre väiksem vend. 25-aastasel emal oli kolm jõnglast, üliväike elamine, vaesus, oma sisemised draamad, ning kõike liiga palju. Selle kaose keskel tundsin mina täiesti hüljatu ja kõrvalejäetuna. Meenuvad seigad, mil pidin oma valu tagasi hoidma, sest beebi magas ja ma ei tohtinud teda oma nutmisega äratada. Beebi sünd seostus minu väikese lapseaju jaoks hüljatuse ja armastusest ilmajäämisega. Täiskasvanueas laienes see ka lapsesaamisele. Arvan, et minus oli sügavale peidetud hirm, et kui ma saan lapse, siis ma muutun ebaoluliseks - paksuks, lodevaks pereemaks, keda keegi enam ei taha ja lapsest saab maailma naba. See ei olnud teadvustatud hirm, aga usun, et alateadvuses see võis nii olla, sest lapsi ei tahtnud ma mitte kuidagi.
Ootamatult ilmunud tütar siiski 11,5 aastat tagasi sündis ja õpetas minus uusi tahke. Ning minu hormoonid pärast raseduse kaotust õpetasid ka tunnet, mida tähendab päriselt lapsi soovida. Kui embrüo oli kehast lahkunud, aga keha rasedushormoonidest pungil, tajusin kehas mingit "tühja üsa" sündroomi, mis tekitas meeletut soovi uuesti rasedaks jääda. See kõlab tagantjärele nii naljakalt, sest mul oli niivõrd veider kogeda üleöö tunnet, mis see on - soov last saada. "Aa, seda need naised on siis tundnud, ahsoo!" Vaene Leopold, kes püüdis eeskujulikult arsti ettekirjutusi järgida, kui mina, veri põlvini, hüüdsin: "DO ME NOW!!"
Aga keha taastus aja jooksul, jätmata jälgi, ning ka hormoonid jahtusid maha. Küll aga jäi minusse see oluline muutus, et ma kaotasin täieliku vastumeelsuse lastesaamise osas. Ilmselt oli selles oma roll ka Leopoldil, kes oli KÕIGES raseduse ja selle kaotusega seotud protsessides. Ta ei hüljanud üheski raskuses, isegi aborditableti neelamisel, ning sama tegin ma enda ja tema tunnetega - olin kõiges. Nii hajus minus ka hirm, et lapsesaamine tähendab hüljatust.
Küll see ei tähenda, et kõik naised, kes ei soovi lapsi, peaksid oma sisemaailmas üles leidma konksu, mis neid hoiab laste teemast eemal, et neis ärkaks iha lapsi teha. Kui sulle ei meeldi küüslauk, ööklubid, alkohol, lapsed või haukuvad koerad - isegi siis, kui see tuleb lapsepõlvetraumast - kui see sind ei häiri, siis ole nagu oled. Jajah, valgustatu on see, keda välised faktorid ei mõjuta; ei ole vastumeelsuseid ega kiindumusi (aversions vs attachments); ta seisab kõrgemal inimlikest heitlustest, aga noh - kui sa oled inimene, kes seda ideaali usub, siis kas see ideaal ei pane mitte ennast halvasti tundma sellest, et sul on vastumeelsused ja kiindumused? Et ma PEAKSIN olema justkui kiindumusteta ja vastumeelsuseta inimene, sest SIIS olen ma tõeliselt spirituaalne.
Aga ma ei jõudnud leppimiseni lastesaamise teemal läbi selle, et ma lapsepõlvetraumat teadvustasin. Ma jõudsin leppimiseni läbi valu kogemise, milles oli tohutult armastust.
Et sa võid ju kaevata, puurida, hingata, ohkida, väriseda, lõriseda, nutta, aga kui sa ei koge ELU armastusega, jääb elu ikkagi ilmuma oma tegelikkusega.
Selgitan seda paremini. Ma võin hingata end lapsepõlve ja näha seal hülgamist ning selle siis endast justkui välja nutta, aga kui ma tulen tagasi igapäevaellu, siis ma endiselt ei taha lapsi. Aga kui ma elan oma tavapärast elu ja puutun kokku hetkega, mis sümboliseerib sügavat hülgamist, aga selle asemel ma kohtan selles tohutut armastust - siis SEE on see hetk, mis loob päriselt muutuse. KÄESOLEVA hetke armastus.
See on see, mida ma õppisin. Et mulle on antud see elu kogeda inimlikult, ja ma ei peaks püüdlema illusioonide poole olla KEEGI, kes ei koge enam inimlikku elu, vaid istub troonil, kakab lilli ning suudleb imikuid ja pensionäre. Sest ka selles inimlikus elus kohtan ma avardumist ja valgustumist.
Ning mul on sügav tänu oma emaka vastu, kes kõik need kannatused ilusti üle elas, puhastus ja hakkas uuesti oma igapäevast elu edasi toimetama. Ning vaadates Leopoldi tunnen ma, et selle inimesega võin ma seilata maailma lõppu ja tagasi. Ning seda isegi kolmekesi.
* Vaata meie tulevasi üritusi, kus õppida eneselubamist.
Comments