Nööbike on saanud kuuekuuseks ja elu on läinud palju lihtsamaks. Mõeldes tagasi raseduse lõpuajale ja esimestele sünnitusjärgsetele kuudele, näen, kui palju emotsioone, tundeid, hormoonidemöllu minus oli, ja selle kõige keskel paanilist soovi tunda taas tasakaalu ja rahu.
Selle aja oleks teinud raskemaks, kui meil poleks Leopoldiga välja kujunenud tugevat suhtluskultuuri, kus me jagame oma mõtteid, tundeid, soove, hirme. Igas raskuses seisime me koos, pead teineteisele toetades. Oluline on ka see, et ma tuletasin endale meelde – ka tal on raske. Ka tema istub öösiti üleval, on magamata, tõuseb kell 7, kuigi varem tõusis kell 11 … ning oli hetki, mil ka tema nuttis.