Andsin mõni aeg tagasi taskuhäälingus intervjuu ja seal küsiti üsna trafaretne küsimus. Kui ma saaksin 20-aastasele minale külla sõita, siis mida ma talle ütleksin? Mul oli sellele esiti ka trafaretne vastus: ütleksin talle, et tuleks juba täna mediteerima hakata.
Seejärel vastasin, et tegelikult kuulaksin 20-aastast ennast – mida ta jagada tahab, mis tal südamel on. Ma ei ütleks talle, mida ta peaks tegema, et ta ei tunneks, kuidas see, mida ta praegu teeb, pole piisav.
Inimestena vajame kõige enam tunnet, et me oleme vastu võetud sellisena, nagu me juba praegu oleme. Tahame olla märgatud ja kuuldud nii, nagu me just siis oleme. Ja SEE oleks tunne, mida ma oma 20-aastasele minale pakkuda tahaksin. Teda kuulates ilma nõuannete ja soovitusteta, lihtsalt kuulates olen temaga kaastundes ja mõistmises.
Olles intervjueerinud oma elu jooksul ilmselt üle tuhande inimese, neist mitusadat põhjalikult hingesügavustesse kaevudes, olen aru saanud, et enamikul inimestest puudub oskus teist avatult kuulata.
Kui me kuulame lähedast, käivituvad automaatselt programmid, hinnangud, eelhoiakud, mis pingestavad meid ja seeläbi, alateadlikul tasandil, ehitavad ka teisele ette müüri, mistõttu ei saa ta end täielikult avada.
Automaatsed programmid võivad olla näiliselt head. Tugev soov teist aidata, talle nõu anda, teha ettepanekuid, jagada oma valu või kogemusi, et näidata, et tegelikult „pole ju hullu“ või et kellelgi su tuttaval oli sama asi ja näed, on jah õudne lugu, aga juhtub teistelgi vms.
Kõike seda ainuüksi mõeldes anname teisele signaali, et see koht, kus teine on, ei ole hea ja ta peaks sealt ära tulema. Sooviga, et teisel oleks „parem“, anname energeetilise signaali, et see praegune on „halb“.
Oma ettepanekute ja nõuannetega püüame kiskuda teist tema loomulikest tunnetest välja. „Pole hullu“ = „sinu reaktsioon olukorrale pole adekvaatne“ = „sa ei tohiks tunda, mida tunned“.
„Abistamise“ taga on palju sõnumeid, mis tegelikult südame avanud inimest ei aita. Ta peab olema seal, kus ta on, ja meie ainus abi seisab selles, et me laskume tema valusse ja hoiame seal tema käest.
Sama kaastundetu versioon on see, kui me haavume sellest, mida inimene räägib. Suhtes koos paranemise aluseks on võimalus avada oma südant ja kuulata teist ilma oma solvumist teise peal välja elamata. On selge, et kui inimene avab oma valusid seoses meie käitumisega, siis tunneme valu, haavumist, torget. Egoga kuulates jätkub võitlus, kellel rohkem valus on: „Aga sina KA! Aga mäletad, kuidas sa ...? Sa käitud praegu nõmedalt! Ma ei taha seda rohkem kuulata“ jne.
Ka kõik see ütleb teisele, et see, mida teine tunneb, pole vastu võetud, lubatud, adekvaatne. Mõlemal juhul lubame teisel inimesel avada südant ainult senimaani, kui see meile (st meie egole) sobib.
Kuidas luua armastuse välja, kus teise tunded on lubatud?
Kui inimene jagab teemasid, mis pole sinuga seotud, aga tal on valus, siis:
* Kuula keskendunult pilku ära pööramata. Püüa märgata selle rääkija all hinge, kes on kogemas elu. Märka oma hinge, mis on kuulaja kesta all.
* Märka kerkimas oma nõuandeid ja hinnanguid, kuidas peaks või oleks, ja jälgi neid samamoodi taandumas.
* Sa võid öelda: „Ma saan aru. Ma saan aru, miks sa nii reageerisid. See teeb tõesti haiget. Mul on kahju, et sa pidid nii tundma.“ Ja kui sina ei reageeriks neis olukordades nii või arvad, et oleks pidanud käituma teisiti, siis ütled: „Ma püüan mõista sinu seisukohta. Mida sa veel tundsid? Ma proovin aru saada.“
Mis siis, et sina ei teeks, ei käituks, ei tunneks nii, aga TEMA tundis ja tal polnud teist võimalust. See, kuidas sina võtaksid seda vabalt ja üldse ei muretseks, on kaastundetu suhtumine, kus saad teise inimese valu endast eemale lükata, sest tõde on see, et sa ei luba ka endal oma valu tunda.
Kuidas reageerida siis, kui teise inimese jutt haavab sügavalt?
Paar päeva tagasi rääkisin sõbraga ja sain aru, et minu südame avamine kriipis teda kuidagi. Ta peatas mind poole lause pealt ja ütles, et see on nõme, kuidas ma oma südamevalust kogu aeg kirjutan ja seeläbi tuhandetelt inimestelt haletsust küsin.
See torkas, ja see on loomulik. Ta torkas õiget kohta, sest ma tean, et minu viis valuga toime tulla on jagada ja saada väljastpoolt valideerimist, et ma võin oma tundeid tunda. Ma saan sellest väga hästi aru. Ma tean oma mustrit. Sellegipoolest on iga kord sellele otsa vaatamine ebamugav. Kuid ma vaatan.
Samaaegselt torkas see ka teise kohta, kandes sõnumit, et see, kuidas ma toimetan, ei ole jällegi õige. Nii, nagu need mustridki on tekkinud – see, mida ma teen, tunnen, mõtlen, ei ole õige. Jäin neid punkte ja valusid enda sees vaikides jälgima. Jäin ruumi looma, et ma ei laskuks egosse, kus ma hakkaks end kaitsma, vastu ründama või eitama seda, mida tunnen.
„Noh, solvusid vä?“ (Kuna vaikus muutus ebamugavaks ja talumatuks, tuli see täita.)
„Jah, tunnen valu.“
„Pole sa midagi valgustunud, nagu sa siin kuulutad.“ (Rünnak, kuna saadi aru, et „süü“ teisele valu tekitamises lasus endal ning see süütunne tuli kiiresti üle värvida.)
Pahh, teine pauk.
Ma vaikisin, sest ruumi loomine oma tunnete ümber on minu jaoks veel aeganõudev protsess. Et märgata oma valu, märgata allikaid, märgata teist, tema valu ja tema rünnaku motiive. Ning lasta üle kõige laiuda kaastundel.
Valgustumine ei tähenda inimlike tunnete ärakaotamist, vaid just nimelt inimlikkuse ja jumalikkuse ühinemist, kus sa tõused kõrgemale oma mustritest ja lubad kõigel olla.
Oskus kuulata on parim praktika „valgustumiseks“. Kui lubad teisel väljendada tema tundeid, mõtteid, ja on loomulik, et need võivad sind sügavalt haavata. Aga sa ei katkesta teist, et midagi „selgeks teha“, vastu vaielda, põhjendada, rünnata. Sa kuulad nii suures avaruses, kus teise inimese valu on lubatud, sinus kerkiv valu on lubatud, ning selle kõige üle laiub kaastunne, mõistmine.
Vanaisade-vanaemade raamatu teekonnal kuulsin pärast intervjuusid korduvalt kommentaari: „Ma rääkisin nüüd küll liiga palju. Ma lausa imestan, kuidas ma kõigest rääkida julgesin.“ Ma kohtasin neid, kes olid tapnud, kes olid vangis istunud, keda oli küüditatud, kes küüditasid, kes olid eksinud ... Ja ma ei jaganud kommentaare selle kohta, mida mulle räägiti. Ka kõige raskemates lugudes laius kõige üle mõistmine, arusaamine hingede erinevatest teekondadest inimkehastuses. Ma lubasin sügaval tasandil igal jutustajal olla see, kes ta oli. Ja tihti oli minus väsimust, ülekoormatust, ärevust, kuid ma lasin ka sellel olla. Sellest sünnib südame avamine, mõistmine. Ma usun, et need kohtumised muutsid nii minu kui ka jutustaja elukäiku paremuse suunas.
Oskus kuulata on suur võime. Oskus teist ja iseennast samaaegselt vastu võtta – see on praktika.
Märka seda, kuidas sa inimesi kuulad.
Kas sa märkad hinge selle jutustaja taga?
Kas sa hoidud nõu andmast ja teemat mujale viimast?
Kas sa hakkad õigustama, põhjendama, kui teise sõnad puudutavad sind valusalt?
Kas sa oskad kuulata nii, et kõik, sina kui ka tema, on võrdselt vastu võetud?
Katseta seda juba täna.
Tekst: Pamela Maran
Comments