Ilma käega märku andmata taipas Alex, et Elisabethil on küsimus. „Jah, palun?“ viitas mees mu kursusekaaslasele. Meil oli Tai koolis joogafilosoofia loeng ja Elisabeth oli pisut häiritud teemast, kuidas mitte klammerduda elusse, asjadesse ja inimestesse.
„Kuidas selgitada vanemale seda, et ära klammerdu, kui ta näiteks kaotab oma lapse?“ küsis naine. „Lapsed ei kuulu kunagi meile ja surm on üks elu osa,“ sõnas mees stoiliselt ja enamiku jaoks klišeelikult, pakkumata mõistusele vastuvõetavat põhjendust. Kuid Alexi filosoofia ei tuginenud rahva arvamusele ja heakskiidule, vaid sügavatele uskumustele. Ta jätkas kõigutamatult. „Elu on lihtsalt üks mäng. Inimesed surevad, asjad hävivad. Laps ei ole elumängus teises staatuses kui kõik muu. Meie ise loome kontseptsiooni, et miski on väärtuslikum ja miski on vähem püha. Me klammerdume oma kontseptsioonidesse, leppimata sellega, et kõik ongi määratud kaduma ja taassündima. Lapse surm ei tähenda tema kaotamist. Ta jätkab teekonda teisel kujul, aga kuna meie TAHAME, et tema teekond jätkuks sellisel kujul, nagu me oleme harjunud, põhjustab see meile kannatusi. Elu jääb seisma, sest miski ei läinud meie tahtmise järgi. Me ei lepi, kuigi sündmus on ammu toimunud ja see on muutmatu. Järele jääb kannatus.“
Enamikule jäi see mõte endiselt arusaamatuks, sest lapse surmaga pole ju võimalik leppida. See on ka mõistetav, sest me ei suuda leppida ka pisemate asjade kaotusega.
Millesse sina oled täna klammerdunud? Millest ilmajäämine sind tõsiselt häiriks? Mille kaotamine sind kurvastaks või tekitaks ebameeldivusi? Kõik need asjad on need, millesse sa klammerdunud oled ja kõik need asjad on määratud kadumisele. Seega on ka sinu heaolu määratud kadumisele.
Lahtilaskmine on valus ja raske protsess, kuid seda saab harjutada väikeste asjadega. Anna ära vanu asju, riideid, nõusid, raamatuid, ajakirju, ehteid, mööblit jne. Raske on ära anda selliseid asju, mis on kingitud ja millega tekib justkui võlg kinkija ees. Ent sellel pole tähendust – lase lahti.
Raske on ära visata ka lapse joonistusi ja meistriteoseid, kuid 18 aasta peale jõuab neid koguneda terve koormatäis. Tee valik, ülejäänu lase lahti!
Ma olen näinud õudusunenägusid, kuidas juuksur mu juuksed ära lõikab, viimseni ... ja kui raske on mulle juustest ilmajäämine. Ma olen klammerdunud oma juustesse. Täna lõikasin endale tuka ja juba sel ajal, kui nägin põrandal tohutu pikki salke, tekkis minusse ärevus. Kuid ma jälgisin, kuidas suutsin leppida sellega, mis on tühisus suurte klammerdumiste kõrval. Mul on hetkel suhteliselt kole tukk, kuid ma lepin sellega rõõmuga, sest ma õppisin lahtilaskmist.
Homsest lasen värvida seinad tumehalliks. Milline õud ja õõv! Katsetasin juba oma heleda ukse peal, mis mind ees ootab. Hea küll ... need on kõigest seinad. Kui ei meeldi, värvin tagasi. Mida ma kaotan? Vaid raha.
Vahetan mööblit välja ja panen kottide viisi kokku prahti, raamatuid, nõusid, ajakirju ja muud kola. Mida vähem mulle jääb, seda parem.
Ma lasen lahti nendest väikestest asjadest, millesse olen klammerdunud, et ma oleksin kord valmis lahti laskma suurematest asjadest. Näiteks suhetest, mis mind enam ei teeni, millesse ma klammerdun hirmus üksi jääda. Et olen kord valmis lahti laskma ka oma kodust, et liikuda edasi järgmisse kohta. Valmis lahti laskma tütrest, et ta saaks liikuda oma elu elama. Ja võib-olla siis kord ... olen ma valmis lahti laskma ka elust endast, kartmata liikuda edasi ja teades: ma lasin kõigel kerkida ja minna, armastuses ja rahus, ja mulle ei jäänud kahetsusi.
Tekst: Pamela Maran
Comments