Kuidas kaotada piire?

Valdav osa spirituaalsuse otsijatest otsib ainult emotsioone ja kaifi. Ja valdav osa „spirituaalsetest“ õpetajatest pakub kaifi raha eest – tõe lähedal pole neist kumbki. Tegelikult on nad samal astmel – üks maksab raha, et saada elamusi, teine võtab raha elamuste pakkumise eest. Aga sarnane tõmbab sarnast ja seetõttu nad teineteise energiat ka toidavad.

Selle fenomeni tuum on enda mina seostamine kehaga. Kui sa arvad end olevat keha (naine, 35 aastat vana, raamatupidaja, poja ema, ülekaaluline jne), siis sa ka jääd oma kehaliste vajaduste, klammerdumiste kütkesse. Sinu otsingud millegi sügavama järele jäävad piirduma kehaga ja sellega, mis seda erutavad, naudingut pakuvad.

Kui sa oled 10 aastat teinud joogat kui asana praktikat ja usud seeläbi end muutuvat paremaks inimeseks, siis sa oled sama kaugel tõest kui sa olid oma teekonna alguses. Nii asana kui ka „paremus“ jäävad kehalise mõistmise tasandile.

Kui leiad meditatsioonidest, hingamisharjutustest, tantrast, asanatest, ayahuascast, teetseremooniatest jne jne vaikust, rahu, huvitavaid aistinguid, nägemusi, tasakaalu jne, siis oled samal pulgal inimesega, kes kogeb jäätist süües naudingut või alkoholi juues joovastust. Kumbki pole teisest „spirituaalsem“. Probleem on selles, et üks nendest nimetatud gruppidest hakkab pidama ennast õigemaks ja paremaks, sest nad tegelevad millegi „spirituaalsega“.

Samamoodi pole vahet oma ideid peale suruva vegani või lihasööjaga – mõlemad on vägivaldsed ja toovad ilmale võrdselt kurjust.

Kõige alus on pidada ennast selleks, kes sa füüsilisel kujul oled.

Sügavas meditatsioonis kaovad kehalised aistingud ja suureneb teadlikkus. See teadlikkus võib liikuda häältele, temperatuurile, õpetaja häälele üle videosilla, kaugetele sõpradele, tuulele ... ja kõikjal, kus on teadlikkus, on olemas see, mille kohta teadlik ollakse. See on see hetk, kus sinust saab KÕIK. Sa oledki see, millest sa teadlik oled, sest sa oled teadlik asjade teadlikkusest, sulandudes nendega üheks.

Võta siinkohal hetk ja korda seda lauset mõnd aega oma peas nii, et sa edasi ei loe – sa oledki see, millest sa teadlik oled ja teadlikkus ise.

Sa võid olla teadlik ka oma kehast, istumisest ärasurnud jalast, mõtetest, mis jooksevad peas. Sa mitte ei tunne, et su jalg on ära surnud, vaid oled TEADLIK, et su jalas on torkiv aisting. Sellistel hetkedel saad aru, et pole vahet aistingutel, mis tekivad jalas või mõtetel, mis kulgevad peas – kõik on võrdne muutuv kogemus. Sa näed asjade muutlikkust, tajudes teadlikkuse muutumatust.

Kui sa vaatad koos sõbraga päikeseloojangut ja saate teadlikuks päikeseloojangust, siis teadlikkuse tasandil te oletegi üks. Niisamuti nagu te olete üks päikeseloojanguga. See, kuidas aju värve interpreteerib, milliseid emotsioone päikeseloojang pakub – see on alati erinev. Kuid teie mõlema ja kogu maailma inimeste teadlikkus on alati üks ja muutumatu. Teadlikkuses saad aru üksolemisest. Saad aru sellest, mida „namaste“ tegelikult tähendab.

Kuni me piiritleme end keha ja aistingutega, jääme looma eraldatust enda ja kõige välise vahel. Kuni me piirdume kehaga, jääme jahtima kehalisi naudinguid ning vältima füüsilisi ja emotsionaalseid ebameeldivusi. Sel juhul pole vahet, kas said hingamispraktikast võimsa kogemuse või süstisid end Kopli välikemmergus. Mõlemas on täpselt sama vähe vaimsust. Mõlemad otsivad elamusi, aga mitte tõde.

Teadlikkusse tõustes märkame, et kogu maailm on lihtsalt hologramm sinu aju võimsast arvutist. Sina oled hologramm, mina olen hologramm, puud on kujutised, samuti taimed, linnud, kogu maailm. Sinu kehaline hologramm aitab sul elu kogeda ja maisest osa saada, kuid ka avardada teadvust.

Ainult need praktikad juhatavad sind tõele lähemale, kus sa kaotad kontakti oma füüsilise piiriga ja tugevdad sidet kõrgema tasandi, kõrgema nägemisvõimega.

Kuidas kaotada piire?

Kaota hirm surra. Ka sa meditatsioonis lõdvestud täielikult, siis lõdvestu t-ä-i-e-l-i-k-u-l-t. Lõdvestu nii palju, et sa tunned, et sel hetkel võiksid isegi surra.

Üks praktika on lõpetada igasugune kontroll hingamise üle. Tavaliselt tähendab see seda, et mõne aja pärast muutub hingamine ülimalt pinnapealseks, lühikeseks. Veidi aja pärast hakkab mõistus tootma hirmu, et ma jään hapnikupuudusesse ja minestan ära. Kuid ma luban seda. „Tulgu mis tuleb!“ Tulgu, mis tuleb, aga ma ei tee sügavamat hingetõmmet, ma ei hakka oma hingamist kontrollima. Ma lasen hirmul minna. Isegi siis, kui ma suren.

Küsimus on lihtne: kas sa usaldad elu enda sees nii palju, et sa lased lahti igasugusest kontrollist? Kas usaldad, et elu hoolitseb su keha eest ise?

Kui sa liigud nii sügavale usaldusse, siis ühel hetkel muutub su hingamine selliseks, et sa ei tunne millestki puudust ja samal ajal avardub su teadlikkus kõikidest piiridest välja. Keha ei takista sind enam, sest tekib usaldus ja arusaamine, et sa ei olegi keha.

Kui sa liigud füüsilise piiridest välja, hakkab vaikselt kaduma klammerdumine füüsilisse. Olgu selleks mõni praktika, materiaalsed asjad, raha või muu.

Kui sa oled 10 aastat joogat teinud ja arvad, et sa ei saa joogata olla, siis pole su praktika sind kuhugi viinud.

Kui oled 10 aastat teraapias käinud ja arvad, et ei saa teraapiata hakkama, siis pole su käimised sind kuhugi viinud.

Pane tähele oma õpetajaid ja eeskujusid. Sa liigud nendega samas suunas.

Tekst: Pamela Maran