Tegin üleskutse paar päeva tagasi, et rahvas annaks nõu, mis värvi juuksed värvida. Sealt jäid silma kommentaarid, mis meenutasid muigega mind ennast mõned aastad tagasi ja mis on minus teatud määral siiani.
"Aga mõtle, mis on see sügavam emotsioon, mida sa ei teadvusta, mis sind sunnib muutust otsima!" - kirjutasid isehakanud terapeudid. Ma küsiks vastu - aga miks ma seda tegema peaksin? Kui eesmärk on see, et ma kaotaksin ära soovi midagi endas muuta, siis kui kaugele ma peaksin sellega minema? Kas ma peaksin analüüsima, miks ma soovin hommikul juukseid pesta, miks ma soovin šampoonibrändi vahetada, miks ma soovin just valgeid teksaseid, aga mitte siniseid, miks ma tahan minna kuulama Koit Toomet, aga mitte Kristjan Järvit jne. Loomulikult on KÕIKIDEL meie valikutel alateadvustatud baas, aga MIKS meil on vaja neid kõiki asju üle analüüsida? Selleks, et kaotada ära ihad ja soovi muuta? Aga mis siis järele jääks, kui ma kaotan ära kõik ihad? Ma istuksin kuusepuu all niudevöös, laulan mantraid ja valmistun füüsilisest kehast lahkumiseks. Kui mul ei oleks ihasid, siis just selliselt võiksingi kulgeda.
Ram Dassil oli lugu ühest õpetlasest, kes pärast loengut palus kiiresti suitsu tuua, sest suitsetamine oli veel ainus karmajäänuk, mis teda füüsilises kehastuses hoidis. Kui ihad kaovad - milleks siis see inimkeha veel?
Kui mul samas oleks iha kaotada kõik ihad ning ma muudkui analüüsin oma ihasid ära, siis ma tegelikult ei saa aru, kuidas see sama ära lahustamise iha mind ikka veel füüsilise keha kütkes hoiab. Seega - milleks lolliks minna? Milleks kõike nii tohutult analüüsida?
Aga mul ei ole iha kaotada ihasid ära. See, kes arvab, et kõike peaks analüüsima, kaotama ja lahustama, ei saa aru, et see on TÄPSELT SAMASUGUNE iha nagu see, et ma tahaks juukseid värvida. Vahe on vaid selles, et mina ei taha midagi kaotada - aga analüüsija tahab.
Kui ei taha kaotada - milleks siis analüüsida "sügavamat tuuma"? Ma saan aru, kui sügavama tuuma analüüsimise eesmärk on lihtsalt enda mõistmine. Aga ühel hetkel saad sa aru, et kõik taandub ühte ja samasse kohta, mistõttu see pidev analüüsimine ei ole enam vajalik.
Kuna meie alateadvus on ääretu ja põhjatu nagu universum, siis võib pinnapealseid põhjuseid välja tuua mustmiljon. Kõik taandub aga sinna - hirm jääda üksi, surra hüljatult.