„Tahaks elu muuta, aga no mitte kuidagi ei saa ennast kätte võetud.“
Miks on raske kaalust alla võtta, vähem internetis skrollida, rohkem sportida, mediteerima hakata ja kõik muud häirivad pahed seljatada?
Miks on raske luua jäädavat muutust? Miks muutused jäävad ajutisteks?
Põhjus on lihtne – sa tegelikult ei taha seda.
Kui ma ütleksin sulle, et kuule, su juuksed süttisid põlema – kas sa seisataksid ja ütleksid: „Ma nii väga tahaks leeke kustutada, aga ma miskipärast ei saa. Ei ole kuidagi seda tunnet praegu. Ma kunagi varem ka proovisin mingeid asju, aga need ei tekitanud tunnet, et ma võiksin praegu oma juukseid kustutada.“
Ei, sa ei kõneleks minuga sõnakestki, vaid tormaksid, pea ees, veeämbrisse.
Kui su elus on vaja teha midagi vältimatut, kui enam ühtegi teist valikut pole, siis sa lihtsalt teed seda. Sa ei arutle, ei räägi, ei unele, vaid teed.
Sa vaid arutled asjade üle, mille puhul tundub, et sa peaksid neid tegema, aga sügaval sisimas pole sa selleks valmis või lihtsalt ei taha neid teha.
Kui sa lösutad aega internetis maha, kas sa päriselt teeksid seda ka siis, kui see sulle mitte sugugi ei meeldiks? Kui internetis aja surnuks löömine oleks nagu palja tagumikuga kuumal pliidiraual istumine, siis sa ei teeks seda. Sa põgeneksid tulistjalu. Sa ei istuks seal.
Kuid tegelikult sa naudid internetis olesklemist ja seetõttu sa seda ka teed. Sa tead küll, et see on aja raiskamine, kasutu, mõttetu ja ajule kahjulik, ja nii tekibki lõhe tahtmise ja arusaama vahele ÕIGEST. Ühest küljest sa naudid ja teisest küljest tead, et seda ei tohiks teha. Ning sellest lõhest tekib tühi jutt, mida sa endale räägid, et sa ei tohiks ega peaks ... ning dissonantsi pinget leevendad sa ... veelgi usinama skrollimisega.
Sama lugu on söömise ja muude muudatustega.
„Tahaksin kaalust alla võtta, sest meedias on portreteeritud saledaid naisi, kes reisivad palju, elavad koos ilusa rikka mehega ja on hästi õnnelikud. Seega on õnne valem sale keha ... Ma PEAN kaalust alla võtma, et olla õnnelik ja armastatud. Aga samas mulle meeldib väga süüa ja nautida häid toite.“
Taaskord tekib sisemine lõhe, mida leevendad ... veel suurema söömisega.
„Pamela kirjutab, kui oluline on mediteerida ja tegelikult tuleks alustada kohe täna, sest muidu ma raiskan oma elu niisama ära.“
Sisimas sa tegelikult ei taha mediteerida, aga sundus PEAB tekitab lõhe, mida leevendad ... veel suurema molutamisega.
Tõeline muutus tekib siis, kui aktsepteerid seda, kes sa täna oled. See, kes naudib molutamist, naudib häid toite ja jooke, oma keha ja ümbritsevat. See, kes ei tunne sundust, et ta PEAKS midagi ekstra tegema selleks, et leida see igatsetud õnn ja rahulolu.
Loo õnn ja rahulolu sellest, kuidas sa täna oled. Ja selles punktis tekivad muutused juba iseenesest.
Kui su juuksed põlevad, küll sa siis mediteerima hakkad, küll sa siis istud vähem internetis, liigutad end rohkem ja sööd seda, mis toidab su hinge.
Nii kaua, kuni sa sisimas, luuüdi tasandil, ei ole valmis muutuseks ja su juuksed ei põle – nii kaua sa vaid räägid sellest, mida sa PEAKSID tegema, kuid sügaval endas tegelikult EI TAHAGI muutust.
Kui MITTE ÜHTEGI varianti pole alles, siis sa PÄRISELT TEED seda, mida on vaja.
Nii kaua ... kui sa oled nt alkohoolik – ole oma alkoholismis ja igas klaasitäies ning tea, et sa ei saa teisiti. Kui oled kehvas suhtes – tea, et sa pole valmis sellest väljuma. Kui armastad liigselt süüa – naudi siis igat suutäit ja tea, et sa täna ei saagi teisiti.
Ära piina ennast piirangute ja PEAB-sundustega.
AINULT SIIS, kui su juuksed sütivad põlema, tormad sa kahjustavast sõltuvusest välja. Siis sa ei arutle enam, ei sea tähtaegu, millal leeke kustutada ... Sa lihtsalt teed seda, sest ühtegi teist varianti enam pole.
Tekst: Pamela Maran
Comments