Mida öelda lähedasele, kel on valus ja kes kurdab?
Ma tean, mida me kõik oleme teinud, ja mida paljud väsimatult internetis praktiseerivad – me anname nõu.
Aga ... mitte ükski inimene ei vaja sinu nõu!
Ainus, mida kõik rasketel aegadel vajavad, on teise poole kinnitus, et nad pole oma hädaga üksinda ja on vastu võetud ka siis, kui pole ideaalsed.
Tavaliselt järgneb murele keerutamine erinevate versioonide, lahenduskäikude ja nõuannete ümber. Nii võivad mõlemad pooled ekslikult arvata, et midagi kasulikku on toimunud. Toimus vaid see, et murele läheneti erinevate nurkade alt.
Lahenduste pakkumine on mõttetu, sest tegeletakse potentsiaalsete tulevikustsenaariumide läbimängimisega, mis reaalse hetke kättejõudmisel enam ei päde. Teiseks, sinu nõu on sobilik sinule ega hooma vähimatki teise inimese võimalusest olukorda sinuga sarnaselt lahendada.
Ükski inimene ei vaja sinu nõu.
Veel variante, kuidas raisata oma häält ja panna teist inimest veel kehvemini tundma:
„Ära üldse põe selle pärast. See ei ole tegelikult nii hull.“
„Mul juhtus ükskord sama asi ja lõpuks läks kõik hästi.“
„Mõtle positiivselt ja kõik saab korda!“
„Mõtle, kui raske on tegelikult inimestel Süürias keset sõda. Need meie mured on siin täiesti olematud.“
„Mina näiteks üldse ei muretseks, kui minuga selline asi juhtuks.“
„Sa erutud ilma asjata. Pole mingit põhjust niimoodi üle reageerida.“
„Vaata ennast nüüd kõrvalt! Kas sa näed, kui tühine see kõik on?“
„Mille pärast sa üldse ärritud, ma ei saa aru?“
Jne.
Kõik need laused kannavad üht sõnumit: ma ei tunne sinu valu ja ma ei üritagi seda mõista.
Me kõik oleme vahel seisus, kus on tohutult raske ja valus. Küsimus polegi ehk selles konkreetses olukorras, aga kõikides eelnenud nädalates, mille jooksul iga pisiasi läks valesti, ja lõpuks piisabki sellest, et piim keeks üle ning istudki nuttes pliidi ees. „See on ju tühiasi!“ on vaid noahoop südamesse.
Kui olukord on keerulisem, siis asume meelsasti nõu andma. Nõu andes tunneme, et asetseme kõrgemal – oleme targa inimese rollis, nõuandja rollis, kus saame jagada kogemusi ja lahenduskäike. See paneb meid end targa ja abivalmina tundma – oleme nii head inimesed, sest „abistame“ teist. Nõuandmine on üks viis, kuidas toita oma ego ja enesetähtsust. Eriti edukas enesetähtsuse suurendamine on see, kui hädaline tarvitabki meie lihtsat lahenduskäiku ja saabki ajutist abi. Sellega on lõigatud ära inimese võimalus ise avastada, ise targemaks saada. Halvemal juhul muutub abipaluja järjepidevaks kerjuseks nõuandja ees, kes tegelikult on salamisi samasugune kerjus, kes oma ego tähtsustunde abil toidab. Mõlemad inimesed on katki ja jäävad pinnapealse rahuldustunde tsüklisse.
Mida siis teha inimesega, kel on raske ja kes kurdab?
Raputa esmalt lahti oma ego, mis tunneb ehk kurtmisest haavatuna, justkui see kurtmine oleks koormavalamine sulle või suunatud sinu vastu, või muu pläust, mis pähe tekib. Raputa oma ego maha. Loo endasse tühi ruum, eimiskisus.
Lasku oma armsama juurde täielikus kohalolus, täielikus olemises.
Ütle: „Kallis ... ma näen, et sa kannatad ja sul on valus. Ma olen sinu jaoks olemas. Ma olen siin.“
Laota oma käed armsa inimese ümber ja ole lihtsalt kohal. Mitte ühtegi hinnangut, mitte mingit nõuandmist ... Puhas kohalolu.
Kui sa tahad vastu vaielda, kedagi hirmsasti abistada, nõu anda, solvuda jne, siis mine nurga taha ja küsi endalt – millele see MINU sees viitab? Kui taipad ära tuuma, siis oled ühel päeval võimeline laskuma olemisse, panema oma käed ümber poriseva kaaslase ja ütlema, et sa oled olemas. Ei mingit aga, kuid, vaid ja siisi ... Sa saad päriselt aru, mida teine südamest vajab.
See nõuab harjutamist, emotsioonidest üle olemist, oma haavadest üle olemist ja tohutut tugevust. Kui teise peal on seda raske teha, siis proovi enesegi peal – „Ma kannatan ja mul on nii tohutult valus ... Ja ma luban sellel olla.“
Valu ei saa kesta sügavas kohalolus. Rusikad lõtvuvad ... ja liblikas lendab ära.
Tekst: Pamela Maran
Comments