Küsisin viimati, mis teemad lugejaid huvitavad ja nii otse kui privaatselt tuli üks teema, mida erinevate nurkade pealt esitati. Rasked saatuselöögid, tunne, et põhi on lähedal, lootusetus, hirm, eluväsimus.
Mäletan seda tunde üht versiooni mõne aasta tagusest ajast. Olin pikalt kehvas suhtes, kus alati, kui läks raskemaks, teine pool hülgas mind külmalt. Ja kui ma olin suhtest loobunud, kadunud oma kookonisse, sain tunda selle teise parimat versiooni – lubadusi, avatust, soojust, heatahtlikkust, armastust, enesekaemust. Ning selline pendeldamine tohutu soojuse ja täieliku hülgamise vahel kestis üsna pikalt, kuni ma lõpuks järjekordselt nutsin oma voodis, uskumatuses, et keegi võib nii külmavereliselt haiget teha ja käituda totaalselt teisiti. See segadus näha ühe inimese valgust ja pimedust skisofreenilise kiirusega muutumas; viha enda vastu suutmatusest seda lõpetada; kurbus, et ma ikka veel armastan; lootusetus sellest pääseda ja et keegi võiks üldse mind kunagi nii armastada, et ma tunneks end suhtes turvaliselt.
Mäletan selgelt seda valu, kui ma lebasin pärast järgmist hülgamist voodil. See tunne, et teine vajutab oma tanksaapa sulle kõrile, vähimatki halastust näitamata, ja sina lihtsalt lämbud seal all.
Ja tol hetkel otsustasin selle valu täielikult vastu võtta, täielikult selle sisse minna. Kujutasin ette, kuidas avan oma südame valu kogemusele ning samal ajal oli üks osa minust, kes seda protsessi valvas. „Ma olen siin!“
Kui suur oli see valu. Tohutu ookean, lõputu kuristik. Ja sel hetkel ma tundsin, et kui väike laps kogeb sellist valu, siis ma mõistan nii hästi, miks nad leiavad ükskõik, millise viisi, et ellu jääda. Et nad õpivad ignoreerima vanemate sõnu; nad õpivad pagema unistustesse; nad õpivad fookust pidevalt uuelt objektilt uuele kihutama, pälvides ATH; nad õpivad nalja viskama; nad õpivad maiustama, et oleks natukenegi parem; nad õpivad vihaselt vastu võitlema; nad õpivad olema tublid, et mitte pahandada saada … Ma mõistsin kõiki neid mehhanisme, sest see ehe, kaitseta valu on nii suur, et tapaks kaitseta lapse kiiresti.
Aga siin ma siis olin – täielikult selles valus, ilma kaitseta, aga täielikus kohalolus, mõistmises. Kohalolu tähendab, et minu ja kogemuse vahel ei ole distantsi. Ma ei ole mõtetes, mis süüdistavad teist inimest või enesehaletsuses, kui halb mul ikka on või lohutuses, et kord läheb paremaks. Seal ei olnud mõtteid. Seal oli ainult valu kogemine ja selle täielik lubamine.
Ning see hetk möödus kiiresti, sest ma ei pikendanud seda äralükkamise, äravabandamisega. Asjad jäävad korduma, kui me väldime mingeid nüansse, emotsioone, mis on seotud juhtumiga.
Vahel ma virisen oma tõusva kaalu pärast pikka aega. Ohin, et midagi peaks tegema; olen pettunud oma nõrkustes ja suutmatuses midagi püsivat hoida. Ja ainult siis, kui ma luban endal olla enda peale totaalselt vihane – ilma ühegi vabanduseta – alles siis ma jõuan muutuseni. Nii kaua kuni minu ja tõelise tunde vahel on distants – teooria, et oma keha peab IGAL JUHUL armastama; et sa lihtsalt näed end valesti ja tegelikult oled kena ka nii, nagu oled; et küsimus on lihtsalt stressis; et küsimus on õiges dieedis jne jne – nii kaua ei saa toimuda ka muutust. Alles siis, kui ma olen täielikult vihane, maruvihane oma nõrkuste ja lodeva keha peale, toimub pööre, mis mind muudatusele sunnib. Kuni ma olen aga kergelt pettunud, kergelt solvunud, pisut tüdinud ei saa toimuda muutust, sest ma olen tuimastanud muutuste allika – viha või pöörase hirmu, mille saab pöörata transformeeruvaks jõuks.
Eluväsimuse all on tuimus. Lootusetus on tuim. Depressioon on tuim. Sa oled muutnud end ise tuimaks, kartes tunda pöördelisi emotsioone, sest äkki sa kaotad midagi VEEL. Äkki ma kaotan selle väiksegi armastuseraasugi; äkki ma kaotan sellegi tööraasu, mis mul on; äkki ma kaotan selle viimsegi raha; äkki ma kaotan selle praeguse vormigi ja lõpetan täieliku vaalana …
ÄKKI ma ikkagi suren, aga praegu ma elan vähemalt kuidagimoodi. Kuidagimoodi poolikult, aga vähemalt seegi.
Tuimalt elamine on vähem väärt kui olla surnud. Sest me ei tulnud siia ilmale poolikuks elamiseks, vaid lihtsalt elamiseks.
Mida sa ignoreerid, mis on sind ära väsitanud elust? Millest sa oled pööranud pilku ära? Mis on see EMOTSIOON, mida sa kardad?
Olla maruvihane oma ülemuse peale, kes on olnud sinuga ülekohtune? Olla maruvihane selle tõpra peale, kes sind väidetavalt armastab?
Olla maruvihane enda peale, et sa pole võimeline edasi liikuma; paremaid valikuid tegema?
Olla maruvihane … Või maru valus … Või maru hirmul …
Otsi üles see, mida sa väldid … ja mine sellesse täielikult. Võta see vastu nii, et inimlik osa sinust tunneb seda tunnet täielikult ja väriseb selle agoonias. Ning jumalik osa sinust jälgib seda heatahtlikkusega. Jumalik osa sinust on kaastunne, mõistmine, lubamine. See on hääl: „Ma olen siin! Ma olen siin ka nii suures pimeduses, nii suures valus, nii suures kaoses! Ma olen siin … Ma olen siin … Ma olen siin …“
Ja siis sa näed, et see hirm, mis kardab tunda neid „koledaid“ emotsioone, sest „äkki sa kaotad siis kõik“, väheneb ajapikku. Sest alateadlikult sa õpid, et sa ikkagi ei kaota kõike. Sest on miski, mis jääb sinuga „no matter what“, ja see on sinu jumalik pool, mis on sinuga koos kõiges. Ta on alati siin, ta on alati siin, ta on alati siin.
Aga sa pead seda õppima pimedus pimeduse haaval. Lubamine lubamise haaval. Sa äratad jumalikku osa endast ja õpetad alateadlikult, et totaalset hülgamist ei saa mitte kunagi juhtuda, sest üks osa sinust jääb alati sinuga. Sinu valgus jääb alati sinuga. Jumal sinus jääb alati sinuga.
Mida sa väldid? Ja mine sellesse sisse! Kuidas leida, mida sa väldid? See, mis kriibib su külge; häirib sind, on teeviit sulle sellesse. Ebameeldiv tunne ülemusega vesteldes on viide sellesse, mida sa endal kogeda ei luba. Pettumus kaaslases on viide sellesse, mida sa endal kogeda ei luba. Igapäevased häirimised, solvumised, haavumised tibatillukesed okkad on viidad millessegi suuremasse, kuhu sa minna ei julge.
Ma ei ütle, et raiu kirvega oma kontorilaud pooleks, tulista endale jalga või lõika mehel till otsast. Ma ei räägi raevule väljundi otsimisest, vaid raevu sisse minemisest ja seal tantsimisest. Tähistamisest inimlikkusest, mis sul sees on pimedusse lükatud; ära tõugatud; ära pagendatud. Ning täpselt samal ajal juubeldab üks hääl sinu sees: „Lõpuks ometi ma luban endal tunda osakest endast, mida olen siiani vältinud. Lõpuks ometi olen ma siin!“
Lubamine lubamise haaval hakkad sa uuesti elu kogema, valgust nägema. Ja see on tee, kuidas mitte muutuda kibestunuks, süüdistavaks – mitte liikuda kaitsemehhanismidesse. Sa liigud avatusse, lubamisse. Ning nii jõuab ka maailma headus lõpuks sinuni, sest kui sa kaitsed end halva eest, kaitsed end ka hea eest.
Nii hakkad sa lõpuks elama, päriselt.
Juhtum juhtumi haaval. Kogemus kogemuse haaval. Üks osa on inimene, kes kogeb kõike ja teine osa – jumalik – armastab sinu kõiki kogemisi.
Ilusat ärkamist!
Commentaires