Kui ma küsin sinult, kes sa oled, mis on esimene vastus, mis sulle pähe kerkib? Sinu nimi, amet, sugu, rollid jne ei ole sina. Kes aga oled sina? Targemad vastavad: teadvus, hing.
Joogafilosoofia järgi koosneme me erinevatest kihtidest nagu sibul, ja õnnelikud on need, kes jõuavad lõpuks selle tuumani, hingeni, jumaliku teadvuseni. Kui vaadata teadusesse, siis on juba avastatud huvitav tõsiasi, et me keegi polegi tegelikult mateeria, vaid võnkuvate osakeste kogum, energialainete kogum, millel puudub konkreetne piir välise vahel. Seega ongi kogu universum üks maailmakõiksus, mõjutades oma võngetega üksteist (heli on samuti lainetus, mitte osake, ka valgus, millel on nii lainete kui osakeste omadused jne).
Me koosneme triljonitest rakkudest ja rakud on elavad olemused, mis kokku moodustavad kommuuni. Seega – inimene on kommuun, mitte üks eraldiseisev maailmast lahutatud isik. Iga raku sees on negatiivne laeng ja peal positiivne laeng – iga rakk on nagu patarei, 1,4 voldiga. 50 triljonit rakku omavad 1,4 volti energiat, kokku 700 triljonit volti elektrit.
Hiina vanad õpetlased jõudsid selleni aastatuhandeid tagasi ning nimetasid selle elektri chiks, mida saab suunata näiteks haiguste parandamiseks.
Kõik loomad, taimed jm organismid suhtlevad infoväljade abil. Näiteks saavad taimed anda märku haigusest, kui üks nende seast on nakatunud. Infokandjaks võib saada nt seeneniidistik, millega taimed ühendatud on, aga mis see info ise on? Energia.
Olete vast isegi tajunud, et mõne inimese seltsis on meeldiv viibida, mõne puhul aga tahaks selja keerata juba teda tänaval kaugelt nähes. Vahel tunnetate juba õhust toas olnud tüli, kuigi mitte miski sellele otseselt ei viita. Energiaväljad on tajutavad, kui meil on piisavat oskust seda tunnetada. Siin jõuame tagasi algse teema juurde.
Kui me hakkame oma tõelist olemust katma kihtidega, milleks on füüsiline keha, energeetiline keha, meeled, mõistus ja ego, siis on väga raske kogu selle paksu vammuse alt tajuda, kui tuuleiil õrnalt möödub, ja peened võnked ei ole enamasti isegi õrna tuuleiilina tajutavad.
Keha anti hingele selleks, et kogeda elu, kuid keha ei ole see, kes sa päriselt oled. See on vaid sõiduvahend, et jõuda kogemusi täis elus finišisse välja.
Probleem on tekkinud sellest, et me identifitseerime ennast keha ja mõistusega nii tugevalt, et see tekitab meile kannatusi. Ma olen paks, inetu, vaene, rumal, üksik jne on illusioonid, mille mõistus on loonud. Meie hing ei saa olla kunagi ülekaaluline, kole, rumal ega vaene – see on kõige puhtam olemus üldse ja sellel ei ole füüsilisi, sotsiaalseid ega keemilisi omadusi.
Tugev identifitseerimine, „minasus“ tekitab lõhet tegelikkuse ja illusioonide vahel. Kui kõik maailmas on üks suur energiakogum, millel pole piire, siis pidev identifitseerimine loob illusiooni piiridest. „Mul on väike korter, aga peaks olema suurem. Ma olen veidi lopsakas, aga võiksin olla saledam. Mul pole kedagi, kes mind võiks õnnelikuks teha. Ma tahaksin rohkem reisida, siis ma oleksin õnnelik.“ Nii on saanud piiridest ja piiratusest kannatused, mis lõppeks on vaid konstruktsioon sinu peas ega vasta reaalsusele, kus kõik on üks.
Kui me jõuame oma hingeni, siis avastame, et suurim õndsus ja nauding on seal juba iseenesest olemas, sest õndsus ja nauding on osa maailmast, seega osa meie loomulikust olemise viisist. Hingeni jõudes saame aru, et meil pole vaja asju ega saavutusi, et õnne tunda, sest see tunne on meis tegelikult juba olemas.
Seni on loodud meie meelele takistuseks mürgid ehk kleshad, mis takistavad meid oma tõelise olemuse juurde jõudmist. Elu poleks ju põnev, kui selles poleks väljakutseid? Kleshadeks on avidyā – ignorantsus, puudulikud teadmised reaalsusest; asmita – egoism, minasus; rāga – klammerdumine, püüdlus naudingute poole; dvesha – eemaletõmbumine, valutundest tekkinud vältimine; abhinivesha – surmahirm või tugev soov elada.
Milles on probleem tugeva elusoovi puhul? Ka see on klammerdumine oma keha külge. Kui sa oled jõudnud oma hingeni, siis tead, et hing elab edasi ja valib kogemiseks peagi uue keha. Hing ei saa surra. Keha ongi mõeldud sihtpunkti jõudmiseks ja hääbumiseks, kuid see ei ole sina, kes hääbub, vaid sinu sõiduvahend elu kogemiseks.
Kuidas jõuda oma hinge ehk purushani? Kuidas läbistada kattekihid ja illusioonid?
Tekst: Pamela Maran
Komentarze