Seisime poes meepottide ees ja valisime koos Leopoldiga mett. Üsna tüüpiline situatsioon, kus minus hakkab tõusma pinge, sest olen harjunud teatud asju valima kiiresti, intuitiivselt, kui samas Leopoldil läheb pikalt aega, kuna ta uurib silte, päritolumaad, välimust jne ega suuda ka siis otsustada, mis see õige variant on.
Samuti on mul tihtipeale keeruline selgeks teha, MIKS ma just SELLE valisin, sest enamasti mul ei ole ratsionaalseid põhjendusi.
„Ma tunnen nii,“ ei ole piisav põhjendus. Inimese meel tahab argumente, näiteid, teaduslikke põhjendusi ja „ma tunnen nii“ ei paku rahuldust, et otsus oleks tõepoolest õige.
Jaa, imeline, kuidas miski pole vale. Tõesti mitte miski :)
Ja koos kallimaga leti ees pikalt mee valimine on ka ju tore. Miks kaaslased on mõnes asjas meist ristivastupidi erinevad? Minu arust on nii, et kuna miski pole vale ja nii õpime teispoolsust, kannatlikkust ja tingimusteta armastust. Ja tean omast käest, kui hulluks vahel kaaslase pikalt mõtlemine ja vaagimine võib ajada mingi asja puhul, mida koos teha tahan, aga tema muudkui tunnetab. Vähemalt ta ka tunnetab, ei kaalu alati kainelt plusse-miinuseid. Aga see pokkerinäoga ma veel ei tea ja ei tea, millal tean treenib minus ikka väga suurt kannatlikkust...ja tihti selle aja peale ma ise ka loobunud juba ja kogengi seda, et saan kõik, millest loobun. Või ei saa ja kuna juba loobund, siis vahet pole. Aga kui ei armastaks,…