Kuni surm meid lahutab ehk kas igavene armastus on olemas? Kas suhtes on võimalik olla elu lõpuni?
Et mõista suhet, tuleb aru saada, millised on tüüpilised armusuhte etapid.
Kui armume, siis tunneme harukordseid emotsioone, ülevat õnne, eufooriat, fanaatilist kirge ja kõike muud vaimustavat, mida peame armastuseks.
Armudes me kiindume fantaasiasse teisest inimesest, kiindume kujutluspilti, et just tema on see kõige parem, kõige õigem, kõige erilisem. Ühest küljest ka meie näitame armumisperioodil välja vaid oma parimaid külgi ja peidame neid, mis ei ole nii võrratud. Seega on armumine üks tohutu luul ja fantaasia, mis ühes teda kannustava emotsiooniga on loodud hukkuma.
Pärast esimest aastat hakkame tasapisi nägema seda pärisinimest fantaasiate taga ning näitama ka ennast sellisena, nagu oleme. Sinna juurde käivad solvumised, tujud, halbade harjumuste lubamine (peeretamine, röhitsemine, lohakus jne). See aeg määrab ära, kas suhe peab proovile vastu või minnakse uut fantaasiat jahtima.
Kui suuremad nurgad saavad lihvitud, tekib teisest inimesest harjumus ja ta saab „omaks“, kuid see ei tähenda, et nüüd on suhtes kaks ideaalset, nurkadeta inimest.
Aastate jooksul tekib paljudel paaridel rutiin, tüdimus, väsimus. Kui nurgad on teravad, võib üks pool tunda, et teda ei mõisteta ja talle tehakse haiget. Tihedalt kokku põimitud elu (eriti lapsed) ei luba süütundest sellest lepitud paktist niisama lahkuda.
Kui inimene on suhtes laisk, siis valib ta kas kannataja- ja ohvrirolli, teise inimese süüdistamise, tülid ja pika aeglase põrgu või allasurutud viha. Kui ta on aga laisk JA julge, siis ta lihtsalt loobub suhtest ning leiab kellegi teise, kes tundub armumisperioodil just SEE ÕIGE, ja kõik tema probleemid on lahendatud. Paraku algab sellega uus teekond läbi nende eelmainitud etappide: pime armumine – pärisinimese nägemine – rutiin – hõõrumised.
Inimene, kes ei tee tööd, jääb jooksma suhtest suhtesse, otsides nagu näljane romantilisest suhtest lahendust oma probleemidele, millele ta otsa ei taha vaadata.
Naiste- või meestevahetajad EI LEIA õnne järgmises, ülejärgmises ja üleülejärgmises suhtes, KUI nende teadlikkus ei tõuse.
Etapid saavad liikuda pärast armumisperioodi teisiti, kui PAAR otsustab koos tööd teha. Kui mõlemad on valmis vaatama otsa oma haavadele, arendavad teadlikkust, lahendavad konflikte arusaamise ja mõistmisega.
PIKK suhe saab toimida MÕLEMAPOOLSEL panustamisel ja teadlikul tööl. MÕLEMAD peavad aru saama, et neil on kaasas lahendamist vajav taak ja teine pool saab olla imeliseks peegliks oma sisemaailma avastamise teekonnal.
Ka sel juhul tuleb aga aktsepteerida võimalust, et kõik on mööduv ja hääbuv ning suhe, mida koos on ka aastakümneid ehitatud, EI PEA kestma igavesti. Kui tunned, et ühine teekond on jõudnud lõpule, ja saad aru, mida teine aitas mõista, kuidas teine aitas hingel kasvada, siis tuleb leppida lahtilaskmisega, KUI kasvamist enam ei toimu. Isegi siis, kui see on valus. Harjumus ei pea olema koosolemise põhjus. SOOV kasvada on selleks parim põhjus. Kui kasvamist ei ole, pole mõtet hinge vägistada.
See on loomulik, et kauaaegses suhtes ei ole liblikaid, eufooriat ja muud ülevoolavat nõdrameelsust. Seda ei saagi olla. Kui sa aga tunned vajadust selle järele, jäädki jooksma hamstrirattas, silme ees porgand, mida kunagi kätte ei saa. Suhtest suhtesse, märkamata, MIKS sa seda eufooriat vajad.
Armastus ON igavene ja alati olemas, kuid ta muudab oma kuju ja vormi. Kord on ta paarisuhtes, siis teiseneb ehk sõbrasuhteks.
Keegi ei saa lubada igavest kooselu, sest inimene on energia ja see tähendab igaveses muutumises olemist. Rumala lubaduse pärast ei saa sundida end koosellu, kus tunned, et sa enam ei kasva. Kuid nõuab suurt teadlikkust, et aru saada, kas keeldud kasvamisest ja põgened porgandi järele ... või oled päriselt selle inimesega oma teekonna läbinud ja pead edasi liikuma.
Tekst: Pamela Maran
Comments