Kas sa usaldad elu?
Sa tead, et üks hingetõmme järgneb teisele, sinu mõtteist hoolimata, sest sinus voolab elu. Aga kas sa usaldad elu ka kõiges muus?
Kas sa sööd restoranis praadi nurinata, kui see ei vastanud su ootusele? Kas tead, et see vale otsus aitab sul edasi liikuda parima roa juurde?
Kas sa tunned konfliktis tänu ja põnevust, et see annab sulle võimaluse transformatsiooniks? Kas sa usaldad, et sulle on seda vaja?
Kas sa tunned koledasse hotellituppa astudes, et sa pididki just siia tulema? Kas sa usaldad seda, et sul oli seda vaja?
Kui sa loed ajalehest poliitikute rumalusi, kas tunned, et just nii see peabki olema, sest teisiti sellel antud hetkel ei saa?
Kas sa lepid kõigiga, kes arvavad sinust erinevalt, jätad vastu vaidlemata, sest sa tead, et nad peavadki teisiti mõtlema?
Kas sa julged vaadata kedagi pikalt, kartmata saata välja „valesid signaale“? Kas sa julged vaadata silma inimesele, kes tundus huvitav, või pöörad kiiresti pilgu eemale?
Kas lepid pesemata nõude ja vedelevate sokkidega, sest need peavad sellel hetkel nii olema, et jutustada sulle lugu?
Kas sa usaldad asjadel juhtuda lasta, iga plaani iga detaili läbi mõtlemata, analüüsimata, kaalumata?
Kas sa usaldad öelda „ei, ma ei usalda elu“, kartmata, et see jätab sinust nõrga, väärtusetu mulje? Kas usaldad, et sinu usaldamatuse tunnistamine viib sind usaldusse?
Kas sa ütled „jaa, ma usaldan elu täiesti“, soovides näida tubli, arenenud, spirituaalne, valetades endale ja teistele, sest siin neid ridu lugedes oled sa otsija, kes ei usalda? Kas usaldad leppida endale valetamisega, sest praegu teisiti ei saa?
Üks laine järgneb teisele, ilma et ookean mõtleks, mitu lainet tal tuleb veel teele saata.
Üks hingetõmme järgneb teisele, ilma et sa mõtleks, kuidas hingata.
Kõik hetked, mis su teele tulevad, on lained ja hingetõmbed, mis erinevad eelmisest ega saa olla pehmemad, sügavamad, ilusamad, paremad kui eelmised. Nad lihtsalt on.
Kas sa usaldad ja alistud kõiges, mis tuleb? Kas usaldad, et kõik, mis tuleb, on sulle vajalik?
Kas sa usaldad elu?
Tekst: Pamela Maran
Comments