Mõned aastad tagasi tegin katsetust tagasi kontorisse minna, sest midagi muud mu elus käsil polnud, ja miks mitte ka lugude jaoks ainest otsima minna. Lisaks igatsesin ma loomingut audiovisuaalis, mida sain edukalt ellu kutsuda oma viimases töökohas enne ettevõtlusesse tulekut. Tahtsin aju teisiti tööle panna ja tekkis ka koht, kus mind justkui vaja oli.
Üsna varsti selgus, et mu töö on kõike muud kui looming ja iga päev oli tohutu õppimine valdkonnas, millest mul aimugi polnud. Ometi oli mul huvitav iga päev ennast ületada ja teadmistepagasit avardada. Siiski oli palju märke, milles ma ärkvele jäin, et ma sellesse maailma ära ei kaoks.
Mu ülemus oli ülinõudlik ja varjatud kujul üliärev, mis tähendas töötajatelt viimase veretilga nõudmist. Sest kui sa elad end töötajate peal välja ja nad pühendaksid ka oma esmasündinu sulle, siis sa usud, et nad on ka päriselt vajalikud.
Ohumärgid, mis võivad viidata sellele, et sa pole päris õiges kohas ja ütlesid sama ka mulle:
· Ülemus helistab/ saadab sõnumeid õhtuti pärast tööd ja nädalavahetuselt ning niimoodi iga päev. Pole vahet, kas on kell 20 õhtul ja olen selgelt väljendanud, et kõnnin jõusaali, või pühapäev kell 21 – sa pead vastama või omama põhjust, miks sa ei vasta (nt oled puhkusel).
· Probleemid tekivad tühjalt kohalt ja sa saad selle eest pidevalt loenguid, kuidas tegelikult tuleks asju teha, kuigi algne lahendus ei olnud halb, siis see polnud SEE, mida ülemus tahtis (aga mille kohta eelnevalt midagi ei öelnud). Loeng paneb sind loomulikult halvasti tundma, et kõik oli valesti ja selles puudub konstruktiivne kriitika, kas midagi oli ka hästi.
· Sa näed inimesi meeskondades pidevalt lahkumas.
· Inimestele pannakse pidevalt töökohustusi peale kompensatsioonist rääkimata. Ma saan aru, et uuel töökohal kujunevad tööülesanded alles välja, aga inimesed, kes on töötanud ettevõttes aastaid ja kui neile pidevalt laotakse uusi ülesandeid, sest keegi on töölt lahkunud või keegi teine ei jõua teha – ei ole normaalne.
· Eriti piinlik oli mu jaoks kohustus jälgida oma meeskonna tööd ja välja selgitada, kas nad ikka teevad nii palju tunde, kui nad ütlevad (nad töötasid kodukontoris). Isiklikult lähtun põhimõttest, et kui tööd on valmis ja näen seda mahtu, siis on selge, et töötaja on oma töötasu välja teeninud. Jälgida aga nende töötunde, et saada jälile, kas nad teevad liiga kiiresti (st tuleks panna kohustusi juurde) või liiga aeglaselt (st tuleks neid õpetada tööd kiiremini tegema) oli minu jaoks lihtsalt piinlik. St puudub usaldus töötajate vastu ning kõige olulisem on RAHA – ehk siis kas töötajast saab välja pumbata maksimaalset kasu.
· Pidev aruandmine sellest, mida mina teen. Ülemus kontrollis aeg-ajalt, kas ka mina olen produktiivne. Pidin ülesanne ülesande haaval ette lugema kõik asjad, mis ma päevas tegin – ja neid asju oli VÄGA palju – ning kui ta leidis lõpuks ühe asja, mida ma tõepoolest kuhugi ära ei mahutanud, leidis ta rahuldustunde selles, et ma ikkagi pole nii võimekas (nagu tema).
· Ülemus andis ülesandeid, mida tuli teha, rääkisime detailid läbi, ja hiljem (kui tuju üle läks) ütles, et tegelikult seda polegi vaja ja miks ma üldse sellise tühise asjaga tegelen.
· Harjumus igapäevase negatiivse tagasisidega. Samas oli positiivset tagasisidet 1:99, mis samas jätab mulje, et midagi head ju ka märgatakse.
· Ma hakkasin kartma esmaspäeva hommikuid. Kuigi ma olin tööliinil 24/7, teadsin, et suurem tramm algab esmaspäeviti ja iga nädala alguses kuulsin enda sees häält, mis küsis: „Mida sa ometi teed?“. Nädala keskpaigaks oli see hääl üsna vaikseks jäänud, sest ma olin survega juba ära harjunud. Ma kartsin, et ma harjun selle survega üleüldse ära ega kuule seda häält enda sees enam ning otsustasin pärast katseaja lõppu töölt ära tulla.
Ma sain alles tagantjärele sellest aru, et selline töökeskkond on ülimalt stressirohke ja mõnes mõttes ka vägivaldne. Küsimus ei ole mu pingetaluvuses, vaid keskkonnas, mida ülemused pingelisel tööl loovad. Tegin kolm aastat 24/7 tööd Eesti vanaemade ja vanaisade lugude kallal, kus ei olnud puhkepäevi, oli ohtralt pisaraid, mööda Eesti pisemaidki külasid sõitmist ja töömaht, mida tulnuks kuue aasta sisse mahutada. Ma tean küll stressi ja pühendumist. Vahe oli aga selles, et keskkond, mille ma enda jaoks lõin, oli motiveeriv ja hoitud. Ma ei piitsutanud end altminekute pärast ja andsin endale ruumi.
Enne sellelt töölt lahkumist kirjutasin ühele kolleegile, kellele laoti pidevalt ja pidevalt tööülesandeid peale ja kritiseeriti, kui ta tegi vigu või polnud piisavalt kiire vms. Enne minekut ma ütlesin talle: „Seisa enda eest. Ära lepi sellega, et sind üle koormatakse. Kui sa ei ütle välja, mida soovid, siis sa upud varsti töö all. Elu on liiga lühike.“ Mul oli rõõm kuulda mõni kuu hiljem, et ta oli sealt töölt lahkunud.
Kui ma andsin teada, et lahkun katseaja lõpus, muutus suhtumine minusse külmaks. See oli ka viimane märk sellest, et emotsioonid on nii tihedalt põimunud töötegemisse ja sellisel juhul on ka lootusetu, et midagi paraneks. Kui inimest juhivad tunded, hakkab ta neid ka teistel kruttima, et tunda: „Ma pole üksi!“. Lisaks saab toituda võimuenergiast, kus alluvatele pistuleid andes, nende norgus ninasid nähes, rõõmustades, et nad ei julge midagi vastu öelda; saab tunda, et ma olen KEEGI. Ma olen KEEGI, kes otsustab, juhib protsesse ja juhib ka inimeste tundeid.
Kui keegi ütleb, et NII saabki normaalset äri ajada, siis ma ei ole sellega nõus. Olen töötanud veel kolmes ettevõttes pikalt ning väga toredate kui ka fanaatiliste ülemuste all ja nautinud töötegemist. See konkreetne ettevõte oma maksuvõlgadega ei tundu näitavat eeskuju „õige“ keskkonna loomises. Pingeline, stressirikas, kriitiline, viimsetki veretilka nõudev keskkond ei kasvata südamest panustavaid inimesi, kes on valmis looma enneolematuid lahendusi.
Olen tänulik selle kogemuse eest, mis näitas, et ma olen võimeline kiiresti õppima ja täiesti tundmatuid asju nullist omandama. Olen tänulik, et see õpetas mulle arusaamist, et maailmas tegelikult on olemas halbu töökeskkondi ja pole tarvis end vägistada, murdes pead „mida see küll minus peegeldab ja mida ma küll kõike tegema pean enda sees, et ülemus muutuks järsku maailma parimaks inimeseks, mis peegeldaks samas ka minu uut vaimset taset“. Pff… Nagu ütles mu autokooli teooriaõpetaja Ivan: „Unusta eera!“
Kui sa tunned end tööl sitasti, siis äkki ikkagi on tööl sitt ja tuleks leida koht, kus end hästi tunda. Muidugi tasub kõrva taga hoida varianti, et äkki sa ikkagi oled vana pudulojus ja põhupea, kes pidevalt soperdab, aga neid töökohti, kus ka selliseid vajatakse, on ilmas veel olemas. Vaata või Toompeale :D
Comments