Ma olen pigem olnud reserveeritud kui soe inimene. Ma ei armasta kallistada võõraid ja mul läheb aega, et ma „terest“ familiaarse „tsauni“ jõuan. Mu viis olla sõbralik on visata sarkastilisi nalju ja tögada kui et murelikult eludraamadele kaasa elada või ameerikalikult kiita igat võõra kuulutatud saavutust. Ja mul on ebamugav näidata lähedastele välja soojust kui olen võõras seltskonnas. Mul on olnud mugav hoida oma õrnust varjul.
Olen märganud, kuidas see hoiak aja jooksul on muutunud. Eriti just sel aastal.
Olen jaganud hetki oma kaaslase Leopoldiga (nimi muudetud) ning kirjutanud temast palju head.
Varem ma vaatasin paarikeste armuhüüatusi küünilise muigega. Nüüd ma elan neile kaasa ja kurvastan, kui näen lahkuminekuid. Varem olin ma küüniline, sest ma pidasin imetlemist ja soojuse avalikku jagamist naeruväärseks. Sest ma ei julgenud omaenda imetlust ja soojust näidata. Sest äkki armastus lõppebki, äkki ma paistan naeruväärne. Aga nüüd ma olen kaastundes, kui näen katkenud suhteid. Nii ei karda ma oma suhete katkemist, sest kaastunne jääb ka siis.
Varem oli mulle ebamugav, kui keegi kutsus Sleeping Yogini lehe jälgijaid jüngriteks. Mis jüngrid? Ma pole ju keegi, nad niisama käivad ja uudistavad… Sest ma isegi tagusin rinnale, et ma olen kõik ISE saavutanud ja leidnud ja avastanud. Aga nüüd ma julgen imetleda ka oma õpetajaid. On andnud mulle Jocke ja Baburaji ja Alex ja Ram Dass ja Krishnamurti ja Thích Nhất Hạnh ja paljud teised. Ma julgen kummarduda nende ees, kes on käinud minust eespool, ning olla tänulik nende ees. Ma ei ole oma tööd üksi teinud. Ja kui keegi tahab imetleda mind, olgu pealegi. Sest ka mina julgen imetleda.
Ma imetlen oma kaaslast südamepõhjani ega väsi seda talle kordamast. Ma ütlen talle tihti, et ma olen tema eest lõpmatult tänulik. Ma imetlen ta helgeid silmi, tema kortse silmade ümber, kui ta mulle naeratab, tema suud, millel on kümneid vorme, vastavalt sellele, kas ta mängib pilli, naeratab mulle, keskendub millelegi… Imetlen tema headust, andekust, soojust, tundlikkust, õrnust, hellust, tugevust, taiplikkust, tema hoidmist, kallistusi, suudlusi ja viisi, kuidas ta mind armastab.
Ma pole vist kellelegi öelnud nii palju, et ta on ilus, kui talle. Ja ma ütlen seda üha rohkem ka oma tütrele. Mitte, et temas on toimunud muutus, aga ma julgen näidata oma õrnust üha rohkem.
Lihtne on olla küüniline, sarkastiline, pidada kõike pehmekoelist lihtsameelsete pärusmaaks. Raske on laskuda imetlusse, mis tähendab õrnusesse ja alistumusse teise ees.
Kuidas aga pääseks Jumal mu sisse, kui ma ei alistuks? Kui ma hoian kramplikult kinni kontrollist, oma paremusest teiste ees, sh ka kaaslase ees, kuidas ma saan siis kogeda Jumalat, Armastust, mis on minu nõrgast meelest suurem veel?
Me kardame alistuda. Me kardame end kaotada, kaotada kontrolli. Me ootame, et teised muutuksid, et siis olla meie armastuse vääriline. „Ta VÕIKS…“ = „mina tean paremini“ = „ma pean end kõrgemaks“ = Ma ei ole ÜKSolemises.
„Ahh, ta on TÄIUSLIK!“ = Ma olen ÜKS – imetleja imetlusväärse ees ja osaline imetlusväärsusest. Kummardudes teise ees, kohtame Jumalat, kohtame Armastust.
Ma julgen üha rohkem imetleda, sest ma näen, et imetlusega käib kaasas oht saada haiget, kuid see on lubatud. Ma ei taha haiget saada, aga ma ei tõuka seda ka ära.
Mida rohkem ma kohtan imetlust ja tänutunnet, seda enam kaovad ära need füüsilised vormid, mis seda tunnet tekitavad. Mu imetluse allikaks on Leopold, tütar, sõbrad, pere, kes mind armastavad ning nad kokku kaovad jumalikuks jõuks, jättes mu kummardusse, alandlikkusesse armastuse ees. Vahel ma isegi ei näe neid vorme eraldi, vaid on üks suur armastuses olemine.
Sarkasm ja küünilisus turvasid mu südant aastakümneid. Olen neile abi eest tänulik. Aga ma vajan neid üha vähem. Imetluses on kergem olla ja seal on nii palju ilusaid nüansse, mida ka risk haiget saamise ees ei varjuta.
Ma julgen imetleda. Ma julgen olla tänulik neile, kes kõnnivad minust eespool oma vägevusega. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma näen, et see hõlmab pea et kogu inimkonda. On veel neid, keda mul on väga raske armastada, kohe väga-väga raske. Aga küllap ma õpin veel. Nii kummardun ma ka omaenda nõrkuste ees, et ka neis Jumalat näha.
Comments