Jõudsime 8-aastase tütrega hiljuti selle vanemate poolt kardetud vestluseni ...
„Emme ...“ alustas ta tõsiselt. „Ütle mulle ausalt ... Kas päkapikud on olemas või mitte?“
Mul jäi süda hetkeks seisma, vaikisin ega osanud midagi öelda. Teadsin, et minu sõnad on tema senise ja edasise maailmavaate osas määrava tähtsusega. Palusin talt aega, et küsimusele vastata.
„See on ju väga lihtne vastus – ei või jah!“ kiirustas ta mind tagant.
Iga hetkega muutus laps aina õnnetumaks ja ma püüdsin leida parimat vastust. Järsku meenus mulle üks sündmus.
„Tead ... kui mina olin nii väike nagu sina praegu, siis ühel hommikul, kui oli päkapikkude aeg, ärkasin ma oma nari ülemisel voodil ukse kriiksumise peale. Ma nägin sealt piiludes, kuidas mamma hiilis vaikselt meie tuppa ja pani sussi sisse kommi. Kuna ma ei tahtnud mammat kurvastada, siis ma ei öelnud talle, et nägin teda.“
Tütar oli veel segaduses.
„Ütle mulle, kas sa oled armastuse tunnet näinud või katsunud?“ küsisin ma temalt. Ta raputas pead. „Kas see tähendab, et armastust pole olemas?“ küsisin edasi. „Ei, armastus on olemas,“ teadis ta kindlalt.
„Sama on ka päkapikkudega ... Päkapikud on nähtamatu jõud, mida me mitte kunagi ei näe. Ja see nähtamatu jõud läheb inimeste sisse ning paneb neid häid asju tegema. Päkapiku jõud läks mamma sisse ja pani teda komme sussi sisse viima. Kuigi me ei näe päkapikke, ei tähenda see, et neid olemas ei ole.
Päkapikud ja jõuluvana on maagiline jõud, nagu on armastus. Vahel sünnivad imed iseenesest, aga vahel teevad inimesed neid asju, aga ikka läbi jõulumaagia, mida silmaga ei õnnestu näha. Kuid see on olemas, kindlasti on olemas.“
Läks veel aega, et tütre jaoks lugu settiks, kuid kõigil järgnevatel hommikutel jooksis ta jõulusoki juurde endiselt samasuguse entusiasmiga. Pole ju vaja rääkida, kes maagiat ellu viib, sest nii võib maagia tuhmuda... Tähtis on, et see on igal juhul olemas.
Tekst: Pamela Maran
Comments