Kas peaks uue kirega kaasa minema ja vana armastuse maha jätma?
- Pamela Maran
- 11 minutes ago
- 6 min read
Mulle jäi meelde üks Osho tsitaat, kus ta rääkis, et kires ja armumises on väga vähe armastust. Olin sellest toona isegi solvatud. Mis mõttes? Kui ma ikka kogu oma hinge teise ette tahan laotada, hõisata Tema nime mägede tipust, jagada kõik endast ära Tema nimel, siis suuremat armastust ei saa ju olla!
Aastate jooksul sain ma aga tasapisi aru, mida Osho selle all mõtles. Et suures kires on tõepoolest vähe armastust.
Suures kires ehk emotsioonides ärkavad üles kõik meie varasemad armastused. Soovis KÕIK teisele anda, on isekas alateadvustatud soov seda teist endale päriselt võita. Et kui ma nüüd endast kõik annan, nagu tubli õpilane, just nii, nagu vanemad ja ühiskond mult alati ootas, siis ma päriselt saangi päästetud.
Liblikad kõhus, tohutud emotsioonid ei ole mitte armastus, vaid ärevus, mil keha tunneb ära karmasuhte, mis tuleb õpetama vanu õppetunde – seetõttu ka keha on ärevuses. Me kipume seda sassi ajama armumisega ja millegi TÕELISEGA, kuid paraku see nii pole. Ei suuda magada, ei suuda teha tööd, kogu aeg mõtled TALLE on tegelikult keha paanika ja ärevus, püüdlus see ohtlik objekt endale selgeks teha talle pidevalt mõeldes, tema kohta uurides, tema päeva kohta küsides jne. Need kõik on viisid ärevuse maandamiseks – muuda ohtlik objekt tuttavaks.
Ning karmalise suhtega on tulemus alati üks – valusa lapsepõlvesuhte, ema või isaga, kordus paarisuhte vormis.
Suur kirg on meeleheitel püüdlus mitte üksinda jääda, mitte hüljatud saada. Armastus on seal samuti olemas, aga tema roll on kõikide nende emotsioonide all küllalt väheoluline.
Milleks on vaja tõmmelda, hõikuda nime, laotada hing laiali, kui sa tead, et see armastus sinu sees ei möödu, ei katke, ei kao? Kui sa tead, et armastus on su olemise viis, siis sa ju tead, et sa võid armastada järgmist, järgmist ja järgmist. Kui on aga hirm, et ta kaob, siis on vaja see nüüd ja kohe leekidesse puhuda, võtta temast viimast.