Küsisin mõni aeg tagasi, kas usaldad elu. Paljud vastasid „jaa“, mis paraku on imekaunis vale ja usk, aga mitte usaldus.
Me oleme otsinguil, sest puudub usaldus. Me käime mööda koolitusi ja loenguid, otsimas, et keegi annaks meile vastuseid selle kohta, mida me otsime.
Külastame selgeltnägijaid ja arste, et saada vastuseid. Loeme blogisid, raamatuid, uudiseid, vaatame videoid, telekat, et leida vastuseid, miks asjad toimivad selliselt, nagu nad toimivad.
Me otsime läbi teiste inimeste kinnitust oma otsingutele ja kiindume neisse, kes meiega sarnaselt mõtlevad. „Ju siis mõtlen minagi õigesti, kui keegi samamoodi mõtleb!“ Piisab, et meie iidol arvab meist erinevalt, ja me kaotame USU temasse, sest tema erinev arvamus viitas usalduse puudumisele meie sees.
Me kargame jääauku, hingame Wim Hofi eeskujul, vääname end kringliks, seisame ühel käel, tantsime ekstaatiliselt, jagame end aususe ringis, mediteerime vaikides, matkame mägede tippu, käime Camino palverännakul, kulgeme läbi taiji, shindo, qigongi, et leida iseennast ... Et leida usaldus Elu vastu. Et leida ühendus. Et leida ... iseend.
Ja paljud neist korraldavad ka koolitusi ja loenguid selleks, et saada osalejatelt kinnitust, et see, mida nad teevad, on õige ... sest ka neis pole usaldust.
Me oleme otsinguil, sest pole usaldust.
Kuni peas püsib üksainuski mõte, pole usaldust.
Mõeldes minevikust või projitseerides, manifesteerides tulevikku – kui spirituaalselt „manifesteerimine“ ka ei kõla – meis ei ole usaldust. Möödunut läbi mõeldes ütleme endale, et see, mis oli, ei pidanud olema, see oleks saanud olla teisiti. Tulevikust mõeldes ütleme endale, et see, mis loomulikult tuleb, ei või olla, peaks olema nii, nagu meie välja mõtleme.
Meie mõtlemine on märk mitte usaldamisest. Kuni me otsime, nii kaua me ei usalda Elu.
Kui kaovad kõik mõtted, tekib usaldus. Sa tead, et kõik on ja midagi pole vaielda, peas ümber kirjutada, puigelda või võidelda. Kõik, mis antud hetkel on, peabki olema ja teisiti ei saa.
Puu ei teadvusta usaldust, vaid langetab lehti ja kasvatab pungi usalduses, millele sõnu ei saa anda. Lammas sööb rohtu, mõtlemata oma tühjast kõhust või suhkrusisaldusest libledes, ta sööb, teadmata, mis on usaldus. Ta lihtsalt sööb ja usaldus on temas sõnatult olemas.
Kui tekib täielik usaldus Elu vastu, kõik sõnad kaovad. Me ei oska siis isegi öelda, et jaa, ma usaldan elu. Me ei tunne enam ära sõnu selles üksolemise tundes.
Egole meeldib anda silte ja luua kinnitusi, et ta on õigel teel. Egole meeldib hoida inimeste ligi, kes patsutavad õlale, et jaa, kõik on hästi, ja sul on õigus.
Aga sul ei ole usaldust, kui loed neid sõnu siin, sest sa oled veel otsija.
Usalduses kaob ära otsimine, mida sa siit otsid. Usalduses kaovad mõtted ja sõnad, järele jääb ainult Elu, mis läbi sinu avaldub.
Võta vastu see mõte, et sinus ei ole usaldust, ja sinust saab veelgi sügavam otsija. Otsi edasi läbi praktikate, millega seotud oled. Olgu siis selleks tantra, jooga, jäävannid, raamatud, koolitused ... Aga ühel hetkel tuleb ka neist lahti lasta ja võtta vastu otsus kuristiku äärel – kas sa usaldad täielikult, et KÕIGEST lahti lasta. Et mis iganes su elus ka ei juhtuks, sa tead, et nii peabki ja teisiti ei saa.
Kuni püsib üksainuski mõte või kõhklus, pole sinus usaldust.
Aga on's sinus nii palju otsijat, et jõuda täieliku vabanemiseni?
Tekst: Pamela Maran
Comments