Kui sa loed neid ridu, siis see tähendab, et sa otsid ühendust, sügavamat ühendust millegi tähendusrikkaga, sellega, mis sul kunagi oli, kuid ära võeti.
Me kaotame ühenduse sel hetkel, kui meile hakatakse õpetama teiste vajaduste, emotsioonide ja rollide rahuldamist-täitmist.
Mul on üks õpilane, keda koolieelikueas jäeti alailma üksinda koju. Tal oli ainult ema, kes töötas pikki päevi, et kuidagi toime tulla. Mees mäletab tänini sõnu: „Sa oled vapper ja tubli poiss. Sa saad üksi hakkama küll!“ Ja ta saigi. Tegi ise süüa, läks ise magama, kasis ja toimetas omapäi. Kuna ärasuremine polnud võimalik, leidis ta ellujäämismehhanismi, milleks oli roll „vapper ja tubli poiss“.
Kuna laps ei tahtnud emale pettumust valmistada (mis lapse nägemuses võrdub ema armastuse kaotamisega), ei näidanud ta kunagi välja oma hirmu, vastumeelsust üksiolemise ees ja mahajäetusleina. Kõike seda, mis on KÕIKIDELE lastele sellises olukorras loomulik.
Mees on terve elu olnud edukas, võimekas liider. Ent temas puudub kaastunne kaasinimeste hirmude ja valude vastu, mistõttu pole tal olnud probleem „üle laipade“ minna ja seega ka edu saavutada. Isegi tema heategevuse on vaid püüdlus näida OLLA see sama „tubli poiss“, kes käitub „õigesti“. Selles rollis liigub ta suhtest suhtesse, kus tekivad „lambiprobleemid“, ehk naised nõuavad mehe arvates liiga palju, on liiga tundlikud ja üldse probleemsed.
Need naised tulevad omakorda sellisest lapsepõlvest, kus nad kasvasid ohvrirolli sulgunud ema käe all. Ema oli suur kannataja, kes ei väsinud kordamast, kui raske ta elu on või siis hoopis vaikis sellest depressiivselt. Ohveremade mantrad on „ma olen endast alati kõik andnud, aga seda on ikka vähe“, „me tulime vaevu toime tänu sellele, et ma püüdsin pidevalt säästa“, „ma kannatasin nii palju aastaid türannist mehe all“ jne, jne.
Kui ema on ohver, siis pole lapsel võimalik oma raskeid tundeid tunda. Ta ei saa jagada oma hirme, vihasid, soove, tahtmisi, sest emal on ju „niigi raske“. Laps püüab anda oma parima, et olla kogu aeg püüdlik, eeskujulik, viisakas, heatahtlik, andev – peaasi, et ta emale lisakoormaks pole. Sest kui ta oleks – siis ema ei armastaks teda enam.
Nii kasvab üles pidevalt ennast ohverdav naine, kes järgib teiste soove, pakub elamusi, hoolitseb ja nunnutab, et teenida sel moel armastust.
Kuna sellised naised liiguvad suhtesse emarolli täitva mehega, siis kohtavad nad taas seina, kus neil ei lubata nende loomulike tundeid tunda ning see eskaleerub vanale haavale vajutamisega. Tekivad konfliktid.
Paljud romantiseerivad tagantjärele ka füüsilist karistamist, rihma andmist, tutistamist, nurkasaatmist. „See kasvatas mu selliseks, nagu ma olen. Ma olin tõesti ülekäte läinud!“ See kõik on vanemate eneseõigustus, mida lapsele õpetatakse ja mida ta siis nagu robot kogu ülejäänud elu kordab.
Selline vägivald jääb lapsesse edasi ja hakkab elama oma elu. Quentin Tarantino, ilg-vägivaldsete filmide tootja, kasvas enamasti emaga, sest isa lasi jalga juba enne lapse sündi (sõnum lapsele: „sa pole mu armastust väärt“. Sama sõnumit kuulis ka traumeeritud ema ning kandis selle edasi pojale). Pere kolis pidevalt, naine abiellus uuesti. Tarantino on hiljem öelnud, et ta ema naeruvääristas tema kirjutisi juba kooliajal. Omade traumadega võitlev ema sai kontrolli- ja rahuldustunnet poega materdades. Lapsel polnud võimalik seda ülekohut välja elada, kuni ta aastaid hiljem suunas oma väärastunud geniaalsuse filmitööstusesse.
Ilusam, kuid siiski traagiline näide on üheks maailma parimaks tšellistiks peetav Jacqueline du Pré. Naine ei õppinud oma rikkalikku sisemaailma lapsena väljendama, sest tema emotsioonidega kimpus lesestunud ema ei loonud lapsele sellist keskkonda.
Traumauurija Gabor Maté on tema kohta kirjutanud: „Jackie suhe emaga oli sümboolne sõltuvussuhe, millest ei saanud vabaks kumbki osapool. Jackie oli tundlik laps, vaikne ja häbelik ... välja arvatud siis, kui ta mängis tšellot. Erinevalt tema eraelunäost, oli du Pré lavanägu täiesti teine: juuksed lendlemas, keha väänlemas muusikaga kaasa. Kuni esinemiseni oli tema ees tellissein, mis takistas kommunikatsiooni välismaailmaga. Kuid kui ta hakkas publikule mängima, sein kadus ja ta tundis, et lõpuks ometi saab ta end avada.“
Kuna muusika oli naise ainus viis olla ühenduses, siis suutmatus end avada päriselus viis Maté hinnangul Jacqueline’i hulgiskleroosini, mis üsna varakult lõpetas nii tema karjääri kui ka elu.
Laps kaotab kontakti oma loomulike tunnetega, kui teda nn unetreenitakse – lastakse magama karjuda.
Laps kaotab kontakti, kui teda sageli üksi jäetakse.
Ta kaotab kontakti, kui tal ei lubata oma tundeid väljendada.
Ta kaotab kontakti, kui järgib kõike seda, mida vanemad talle peale suruvad ja mis tema loomulikkusega kokku ei lähe.
Laps õpib lihtsalt selgeks rolli, kuidas armastust pälvida – mitte nuttes, mitte viha välja näidates, vaid olles püüdlik ja „tubli“. Ning nad kõik näivadki edukad, viisakad ja hästi hakkama saavad inimesed.
Sellistest lastest kasvavad vanemad, kes hakkavad oma ühenduseta olekut välja elama oma lapse peal.
Mõni vanem armastab rääkida lapsele hirmujutte, sest nähes lapse õudu, saab ta end tunda kangelasena: „Aga see on kõigest väljamõeldis, sa ei pea kartma, kõik on korras, ma hoian sind kõige halva eest!“ ütlevad nad lohutavalt lapsele, tundes oma üleolekut ja enesetähtsust.
Laps on aga segaduses: miks inimene, kes mind armastab, mulle sellist hirmu tekitab? Sest kunagi välkus tema isa või ema kohal rihm, mille peale tema lapsena ise sama küsis.
Mõni vanem manipuleerib süütundega: „Sa ei leia minu jaoks üldse aega. Mitte kellelgi pole mind vaja ...“
Mõni vanem vajub alkoholismisohu, mõned ahistavad last seksuaalselt, teised istutavad pähe ideid „õigest“ ja „valest“. Mõni vanem dikteerib, mida võib selga panna, süüa, millal koju tulla, millal sõpradega kokku saada jne. Läbi kontrolli endast „allpool“ seisva hinge üle saab ema või isa kompenseerida viha, mis temas tekkis allumisest oma vanematele.
Me kõik oleme kasvanud oma vanemate trauma mõju all, millest sai meie trauma. Meie ühenduseta olek meie tegelike tunnetega.
Panen tähele, kui mehed korraks kurdavad oma probleemi, ent lükkavad selle mõtte kiiresti ära: „Aga siis ma naeratasin ja tegelikult ei tundunudki see asi üldse halb. Ma oskan nii kiiresti üle saada nendest löökidest. Ma küll vihastun, aga lõpuks paneb isegi muigama.“
Mida laps räägib: „Ma tunnen valu, kuid peidan selle ruttu ära, et paistaksin armastusväärne.“
See tsitaat on ühelt noormehelt, kes mulle kirjutas. Tabasin esimest korda elus, mis seal taga on: olin arendamas suhtlust inimesega, kes on koopia mu enda viimastest suhetest. Ma olen leidnud neid, kes pole kontaktis oma tegelike tunnetega, sest mina polnud kontaktis oma tegelike tunnetega. Nüüd ma mõistan oma tundeid rohkem kui eales varem. Ja ma mõistan teiste tundeid. Nüüd on mul võimalus mitte korrata seda, mida ma olen kogu aeg korranud.
Kuidas see suhtlus oleks muidu jätkunud? See noormees maaliks endast pildi kui meeldivast, muredeta, tervest inimesest, eirates nii oma tegelikke tundeid kui ka minevikutraumat, mistõttu ta sellega ei tegele.
Mina oleksin uskunud näilist ilustatud pilti, sest ma soovin nii väga olla armastatud, et olen valmis armuma isegi maalitud pilti. Seejärel püüan ma olla hea, kannatan välja tujud, lapin haavakesi – peaasi, et ma oleksin armastatud. Niipea kui need kaks rolli ära kukuvad ja me jõuame mõlemad eheda tundeni – mina vajaduseni olla hoitud ja teine hirmuni olla minu vajaduse poolt kontrollitud –, jõuame haavade kokkupõrkeni.
Kui inimene ei tegele sügavamate põhjustega, siis suhetes põrkuvadki ainult vanad haavad. Arengut pole. Seetõttu ei astu ma enam suhtesse inimesega, kes kogu eelnevat teksti sügavalt ei mõista ega tegele oma haavadega.
Mida tähendab oma haavaga tegelemine ja kuidas paraneda?
• Mõistmine, et see, mida sa endast arvad, on kontseptsioon, väljamõeldud lugu, mida sa oled terve eluaja jutustanud. Kahtle kõiges, mida sa endast arvad.
• Märka hoolikalt, millised tunded sul tegelikult kerkivad. Mina olin pärast lahkuminekut pidevas mõtestamises ja püüdluses aru saada, mida see kõik mulle õpetab. Ma tahtsin olla tugev, vaimne, arusaav – „tubli laps“. Seejärel liikusin oma tegelike ja ausate tunneteni – et ma olen kurb, igatsuses, valus, leinas. Kui sellest aru sain, liikusin arusaamiseni, et ma leinan seda, mille kaotasin tegelikult juba lapsena – tunde, et ma olen väärt armastust ja tähelepanu. Samal ajal lubasin endal leinata ka käesolevat kaotust.
• Ole aus. Avalda, mida tunned, kõige ausamal ja ehedamal tasandil. Pane tähele „seinu“, mis takistavad su aususe avaldumist. Nt: „Ma ei taha talle haiget teha.“ „Ma ei taha talle tüli teha.“ „Ma ei taha konflikti tekitada.“ „Ma ei taha, et ta minust halvasti mõtlema hakkaks.“ „Ma ei taha teda kaotada.“ „Ma ei taha, et ta mind nõrgaks peaks.“
Kui sa ei suuda seda seina ületada, siis vähemalt märka seda. Tea, et see on see sein, mis seisab sinu ja su ühenduse vahel.
Märka oma tundeid. Märka oma tundeid igal hetkel. Ära valeta, ära maali endast pilti.
Sul on õigus olla vihane. Sul on õigus olla kurb. Sul on õigus olla nõrk. Sul on õigus olla ka eituses. Sul on õigus olla kõik, mida sa antud hetkel tunned. Lihtsalt märka seda, mida tunned.
See on teekond tagasi koju.
Tekst: Pamela Maran
Comments