Sain hiljuti kommentaari, mis juhatas tähelepanu sellele, kui valesti võib aru saada omaenda pimeduse vastuvõtmist. Meile meeldib kuulda ajutiselt tõstvaid slõuganeid: „Sa oled väekas! Sinu sees peitub Jumal! Oled tugev, ilus, kaunis, imeline olend!“
Ja kui ma kirjutan, et vahel tuleb tunnistada, et oled tahtejõuetu limusk, kukutab see kolinal kokku positiivsete afirmatsioonide teooria. „See on enda väärkohtlemine!“
Jah, kui sa end lihtsalt sõimama hakkad, siis võib seda tõesti nimetada enda väärkohtlemiseks.
Aga palun saage aru – ma ei räägi enda sildistamisest, vaid enese-adekvaatsusest, saamaks aru, et meis on miljard osa, mis ulatuvad kõige suuremast koledusest kõige vägevama iluni. Ja sa oled tunnistajaks IGALE osale endas. Mitte ainult oma headele külgedele, aga ka halbadele. Ja tunnistajaks – mitte sildistajaks.
Kadedus. See on varjatud halvakspanu alla. Kui sa kritiseerid kedagi, siis selle all on kadedus. Kadedus mässib end kellestki teiseks paremaks pidamise rüüsse. Sa kritiseerid kellegi tõekspidamisi, välimust, suhtumist, teguviisi, saamata aru oma kadedusest.
Mu sõber kritiseeris pidevalt rikkaid inimesi ja ma palusin tal seda uurida, miks ta seda teeb. Ta nägi, et ta ei suuda seista enda eest, kui on vaja teha finantsiliselt julgeid otsuseid; ta kannab pikalt endas altminekute vimma (nt eitavad vastused laenudele) ja on tugevas mentaliteedis, et raha tähendab „ära tõusmist“ ning kui ta ise elab kokkuhoidlikult, siis ta on justkui parem inimene. Ta on pannud vastutuse alati teiste peale – teistel läheb iseenesest paremini, rikkad saavutavad edu, sest nad on egoistid jne. Seejuures ei taha ta vaadata endale otsa, et eitavad vastused on vajutanud tema väärtusetustundele ning et mitte sellega rohkem kokku puutuda, ta parem üldse ei ürita ja süüdistab siis maailma. „Kui ma saan laenuvastusele „ei“ ühest ja teisest pangast, siis pangad ütlevad mulle, et ma olen võimetu. Seetõttu ma ei tahagi rohkem pankadelt raha küsida, et mitte saada sõnumit „võimetu“, seega istugu need pakid endale sisse!“
Iga rikas inimene viitab talle, et maailmas on kõik võimalik, aga mitte SUL, rott. Ja see enese alaväärtustamisviha kandub kriitikana teeviitadele väljaspool ennast – antud juhul heal järel inimestele.
Pimeduse vastuvõtmine ei tähenda seda, et sa hakkad endale korrutama, et sa oled kade või alaväärne inimene. Pimeduse vastuvõtmine tähendab seda, et TOL HETKEL, kui on torge – põlgus kellegi vastu – sa uurid, mis on selle tuum. KUS asub see pimedus ja MIS nime ta päriselt kannab.
„Nii, ma tundsin praegu trotsi selle suure mersuga blondiini vastu. Mis selle all on – miks ma teda põlastasin? Kadedus … Olgu, aga miks ma kade olen? Tegelikult ma tunnen, et ma tahaksin kah paremaid materiaalseid tingimusi, aga kuidagi ei õnnestu. Miks ei õnnestu? Ma süüdistan teisi – vähest palka, kehva tööd, majanduslangust, kasumiahneid panku … Tegelikult ma ei julge ise riskida, sest ma kardan läbi kukkuda. Kardan eitavaid vastuseid, mis teevad haiget. Mersuga blondiin viitas mu oma hirmule läbikukkumise ees.“
Ja kõik. Pimedus on leitud. See tuleb üles leida läbi intelligentsuse, mitte sildistamistega.
Haavumine. Ma haavusin kommentaarist, mis väänas mu mõtteid täiesti teise suunda. Väänas mu lugu eneseteadlikkusest mingile väärkohtlemise tasandile. Ma haavusin, sest selle all on viha ülekohtu vastu. Viha, et mu hääl, minu tegelik sõnum on moonutatud ja sellest leitakse viis, mille eest mind hukka mõista. Seal all on lootusetus, et ma ei saa ennast mitte kuidagi selgeks teha. Ja kui ma olen vääriti mõistetud, mu hääl jääb kuulmata, olen ma hukka mõistetud, siis ma olen hüljatud. Paaniline lämbumine, kui ma ei ole kuuldud, vaid mind loetakse valesti, et mind rünnata. See on minu väga hell koht ja ma tunnistan seda. Ma käin läbi kõik need nüansid, mis on haavumise all, et haavumine koos viha ja hirmudega vastu võtta. Ma ei räägi taaskord sildistamisest, et „noh, ma olengi haavuja ja solvuja, no ja siis?!“, vaid enda intelligentsest uurimisest. Mõistmisest, et nii on, ja kuskil selle taga ongi tunne „no ja siis“, aga mitte mõistuslik slõugan „no ja siis“, kui samaaegselt on kuskil kükitamas viha oma haavumiste vastu.
Mees lubab kell 17 kodus olla, aga jõuab kell 19. Ei mingit teatamist, ei mingit vabandust. Südames käib torge. Toimus haavumine. Mis on selle all? Viha. Miks? Sest alateadlikult said sa sõnumi, et sina ei ole piisavalt oluline, et teatada hilinemisest ega piisavalt oluline, et lubadusest kinni pidada. Aga mis vahet, kui tema nii arvab? Pahameel tuleb sellest, et kuskil seal sisimas arvad sa isegi nii ja teine oma käitumisega vajutas sellele. Ning enne seda, kui pahandada mehega, käid sa läbi need urkad enda sees ja tunnistad taas oma pimedust – ma arvan, et ma ei ole väärt. Ja see on üks osa sinust: „ma arvan, et ma ei ole väärt“, täpselt nii, nagu tema kõrval on osa: „ma olen väärt“, aga tollel momendil lihtsalt esile ei pääsenud.
Viha. Oh, tal on nii palju erinevaid nüansse ja ilminguid. Viha kipub tohutu jõuga välja purskuma siis, kui teda on pikalt ignoreeritud. Näiteks nende eelnevate näidete puhul – kui ta on kadunud kadeduse, solvumise jt pehmete varjundite alla. Peida ja maskeeri viha väga pikalt ja küll ta varsti katuse pealt viskab.
Kui me ei tunnista viha, mida me kogeme enda vastu, saavutab ta väga manipulatiivsed kujundid. Kui ma ütlen, et tunnista, siis ma ei räägi enda vihkamisest ja enda väärkohtlemisest (endiselt), vaid arusaamisest, et ta eksisteerib meis.
Meenutan oma viimast tohutu suurt vihapurset, millest on möödas nüüd vist paar aastat. Kell oli palju ja märkasin viimasel hetkel, et olen puruväsinud ja soovin magama minna. Küll aga olin unustanud, et tütrel on vaja enne magamaminekut kaks tundi ette teatamist. Sest ta istub vetsus pool tundi, siis ta peseb end pool tundi, siis kuivatab pool tundi, siis ta uimerdab pool tundi, ja niimoodi see aeg läheb. Ma keerasin selja oma väsimusele ja jäin teda karjatama, igat tegevust kiiremini taga utsitama. Kui lõpuks oli sellest jauramisest kaks tundi möödas, kaotasin ma täielikult enesevalitsuse. Kuidas viha tervislikult välja elada? Olen harjutanud seda, et ma lähen teise tuppa ja ropendan seal nagu torust tuleb. Vahel loobin pehmeid asju. Ma lasen viha välja, aga ei suuna seda kellegi peale.
Pärast seda vaatlesin selle jada algust.
Tegelikult oli mul viha enda peale. Minus oli mitu osa omavahelises võitluses – üks osa minust oli väsinud, kutsume seda lapselikuks osaks. Täiskasvanud osa minust aga keeras lapsele selja, sest ma PIDIN hoolitsema tütre eest ja sorri, sisemine laps, aga kedagi ei koti, mida sina tahad. Lõhe oli sündinud.
Mida aeg edasi tiksus, seda suuremaks läks selle lapse trots minu sees. Kui ma neid sündmuseid vaatlen, siis mida oleks saanud teha? Ma ütlen tütrele, et ta peab magama minema ja kahjuks olen ma liiga väsinud, et teda tagant karjatada, ning kerin ise kohe põhku. Ta oli toona vist 10. Seega oleks ta saanud kõigega ise hakkama ja võib-olla oleks tal läinud veel tund aega kauem, aga ta oleks saanud hakkama. Aga minu järgmine osa täiskasvanust – süütunne emana – ei lasknud tal üksi jääda. Sest kui ta ikkagi ei saa head-ööd-kalli ja kui ma ikkagi keeran magama tema tegevustest hoolimata ja kui ma ja kui kui kui, siis ma olen halb ema.
Kõik need osad olid minu sees omavahel konfliktis, kuni lõpuks eskaleerus see vihapurskena.
Tunnistamine sellest, et ma olen väsinud ega suudagi oma lapsele täna olla ideaalne ema (oma süütunde hinnangul, mida ma samuti näen), ei ole enda hukkamõist, vaid leppimine sellest, kes ma olen sellel minutil. Tunnistamine, et ma ei suutnud tollel minutil neid osi märgata ja olin tegelikult enda vastu vihane, ei ole enda hukkamõist, vaid leppimine.
Tunnistamine, et ma tegin tütrele oma vihastumisega haiget ja mul on sellestki süütunne ja hirm, et tekitan talle jäädavad traumad, ei tähenda enda väljavabandamist, vaid tunnistamine, et ka need osad on minus olemas.
Ma räägin intelligentsest enesevaatlusest. Kui sa jõuad oma vaatlusega hinnangusse, emotsiooni, siis tuleb astuda samm eemale, kuni emotsiooni pole. Mul ei ole probleem näha mingites olukordades endas tahtejõuetut limuskit, ja kasutan seda tugevat sõna, sest see pakub mulle nalja, sest ma tean, et see ei ole KÕIK, kes ma olen. Ja ma ei korruta endale neid sõnumeid päevast päeva, sest siis ma olengi hinnangus ja väärkohtlemises. Ma räägin tunnistamisest HETKEL, kui emotsioon ilmub. Ja kui ma mõistan end hukka „krdi tahtejõuetu“ või tunnen süüd vihastumisest või piinlikkust oma kadedusest, siis ma ei ole liikunud jälgimise, teadlikkuse, avardumise ruumi. Siis ma olen end identifitseerinud nende osakestega. Saa aru vahest: „ma olen ikka täiesti väärtusetu“ vs „ma näen, et selles olukorras ärkas mu väärtusetustunne“. „Ma olen ikka nii kritiseeriv“ vs „Ma olen kade, sest ma ise ei pea end nii väärtuslikuks, et esile trügida“. Ühes oled sa kadunud tundesse, teises sa vaatled tunnet.
Samamoodi märka endas hetki, mil sa oledki hea, armastav, hooliv, väekas, jumalik, kaastundlik, mõistev … ja vaatle ka neid.
Niimoodi lood sa ruumi ümber oma inimlikkuse, kus kõik sinu osad saavad ilmuda nagu väikesed lained, ja taanduda. Ilmuvad hirmud, vihad, puudujäägid, nõrkused, aga ilmuvad ka kõik need head ja ilusad lained. Ning sa näed, et need alati taanduvad.
Ja sa näed, et need on osakesed sinust, aga mitte terviklik pilt.
See, kes sina oled – on see, kes jälgib ja vaatleb. See, kellel pole mingit vahet, kas sa oled nüüd tahtejõuetu limusk või meelas kiisu või ürgnaine. Neil ei ole mingit vahet.
Aga kuni sa arvad, et papagoina korrutades „Ma olen vägev! Ma olen vägev! Ma olen vägev!“ jõuad sa terviklikkusesse, oled sa tegelikult eituses oma teistest osadest, mis nii väga vajavad sinu kohalolu, sinu tunnistamist.
Ja kui sa ikka aru ei saa ja endiselt midagi torkab, siis palun – enne mu sõnade väänamist – küsi, ja ma selgitan end paremini. Mul ei ole alati parimaid sõnu, et selgitada asju, mis jäävad mõistuslikust tasandist väljapoole. Aga ma leian alati aega, et teha end selgemaks ja ma kindlasti ei taha kedagi oma lugudega haavata.
Kuid endiselt – kes hakkavad väänama ja lahmima, head teed teil minna, block ja tsau! Nii hoian ma oma nõrku külgi, millel ma luban eksisteerida oma turvaliselt hoitud ruumis.
Ma võin.
Ja ka sina võid luua oma turvalist ruumi – nii enda teadlikkuses kui füüsilisel väljal.
Comments