Elas kord kuningas, kes vallutas maid ja tappis armutult inimesi. Kuid enne veretööd pakkus ta alati väljakutset. Kui keegi neist annaks talle võtme selleks, et ta muutuks rõõmsaks hetkel, mil ta on kurb, ja kurvaks, mil ta on rõõmus - säästaks ta selle inimese elu.
Järgmisel vallutusretkel istusid targad mehed koos ja mediteerisid selle küsimuse üle. Hommikul tõid nad kuningale sõrmuse. Kuningas ütles, et ta ei näe, kuidas see sõrmus peaks teda teenima, rõõmustades teda kurval hetkel ja kurvastades rõõmsal hetkel. Targad mehed palusid tal vaadata sõrmuse sees olevat graveeringut. Kui kuningas seda luges, tundis ta tohutut elevust ja ta jättis need mehed puutumata. Mida graveering ütles? "Ka see möödub.
Ka see möödub.
Mida iganes sa tunned, see möödub.
Kui sa tead, et möödub rõõm palgapäevast, teistest inimestest, tegevustest, sündmustest, siis sa ei klammerdu nende kogemuste külge. Sest nad ju mööduvad. Rõõmusta, kuni on rõõmu. Kui enam pole, siis pole.
Kui sa tead, et möödub raskus leinas, depressioonis, teiste loodud valudes, sündmustes, siis sa ei tõuka neid eemale. Sest nad ju mööduvad. Kurvasta täiel rinnal, kuni on kurbust.
Ja siis kui sa lubad kõigel olla just nii, nagu asjad on, kohtad sa armastust, mis ei klammerdu, mis ei tõuka. Armastust, mis lubab.
Ainult siis, kui me kardame, et meile antud füüsilise vormi raskused ja kannatused jäävadki kestma, kogeme kannatust, mis neid raskusi pikendavad. Ja siis, kui me igatseme taga kogetud rõõme, oleme samuti kannatustes. Nii on elu ühe kannatuse vaheldumine teisega.
Indias rääkis mu õpetaja loo, kuidas üks tema õpilane heitles meditatsiooniga, kuna ta oli just enne reisi koju hirmkalli vaiba ostnud ning ta pidevalt mõtles, kas keegi võib selle vahepeal ära rikkuda, kuni tema seal Indias mediteerib. Õpetaja ütles talle: "Sa oled siin. Miks sa vaipa kaasas tassid?"
Ainult mõistus pikendab kannatusi, kui need on möödunud. Ainult mõistus igatseb rõõme, kui neid enam pole.
Ole selles, mis on ja tea, et kõik möödub. Peabki mööduma.
Commenti